Indrek Nuume: hull ettevõtja, isa, mõisaomanik, muusikasõber

"Kümme aastat tagasi oli Lehman Brothersi suur-suur pankrot, mis päriselt muutis maailma. Samal ajal kutsus Rain Lõhmus mind panka üles ehitama,” meenutab Nuume LHVsse maandumise pehmelt öeldes põnevat hetke. Täna, ütleb ta, on LHV suuresti tema nägu, kuid siis oli LHV alles esitanud taotluse pangaks saamiseks, aga litsentsi veel käes ei olnud. “Minu roll tol hetkel oli olla privaatpanganduse juht. Ärikliendipangandust veel ei olnud ja minu eesmärk oli hakata seda üles ehitama, mis tähendas ettevõtetele laenamise loogika välja töötamist,” selgitab ta.

“See oli hull aeg, kus pangandus nägi probleemi kõige lähemalt ja siis küsiti minult: “Miks sa lähed ära soojalt kohalt? Miks sul seda vaja teha on?””

Pöördelised ajad aga muudavad inimesi ja pakuvad võimalusi. Pangalitsentsi saamise ja mittesaamise noatera peal kõõlumine maailmasündmuste taustal oli just selline aeg. LHV jaoks võis see ju loogiline areng olla, aga seda ei võetud enesestmõistetavalt. “Kõik läks hästi, 2009. aasta maikuus meile see litsents anti,” meenutab Nuume.

Teine suurem muudatus on see, et poliitikud saaks aru, et tegelikult maksavad riigieelarve kinni ettevõtjad. Nuumel on tunne, et poliitikud seostavad riigieelarve kasvu sisemajanduse koguprodukti kasvuga, aga riigieelarve kasv tähendab hoopiski, et meie kõigi poolt makstavate maksude absoluutsumma on kasvanud. “Kui neljandik riigikoguliikmetest kirjutab alla eelnõule dividendide sundmaksmisest, siis minul tuleb hirm peale,” kinnitab ta vajadust tõsta majandusalast teadlikkust nii Toompeal kui ka igal pool mujal. “Nad ilmselt ei tea, kuidas tekib ettevõtte kasum. Ei tea, kas see on sama, mis ettevõtte kontol olev raha. See on natuke õudne ja vaja on ratsionaalset talupojamõtlemist.”

Küsimusele, kas ta ei pelga, et poliitikuelu ehk ikka ja jälle samadele rumalavõitu küsimustele vastamine tüütab jube ruttu ära, vastab Nuume, et ongi seda maikuust alates teinud. “See on töö. Ma ei taha ühelegi poliitikule liiga teha, aga see tundub üsna primitiivne. Nagu Andreas Kaju kirjutas, et oleme jõudnud meediademokraatiasse, siis polegi oluline, mida sa räägid, ole kogu aeg pildis. Tahaks loota, et selles on ka ka väärtus, et poliitikutes tekib hirm, et keegi võtab nende töö ära. Ehk paneb see asjad liikuma...” Nuume lisab, et poliitikuid ta ei tunne, poliitikute n-ö skene tundub talle hoopis teistsugune maailm kui ettevõtjate oma. Need on tema sõnul seni olnud paralleelmaailmad, mis ei ole väga omavahel kokku puutunud ja mille vahele on tarvis silda.

Et erakonnaks saada, on vaja kokku saada 500 inimest ja olgugi, et nende otsimine alles käib, siis lühikese pingi tunnet Nuume sõnul ei ole. “Meie hulgas on väga häid spetsialiste, kes on oma ala profid ja keda laiem avalikkus ei tea. Nii on. Seda on meile ette heidetud, et meil ei ole tunud sportlasi ega tuntud näitlejaid ja ma ei tea, kas neid ülde tuleb ja kas neid üldse vaja on. Me oleme ikkagi tehnokraadid.” Hiljemalt saab Eesti 200st erakond novembris, lubab Nuume, kelle sõnul kipuvad tuntud näo isikuomadused organisatsioonile üle kanduma ja see on hea, et Eesti 200 puhul seda ohtu pole. Tõsine spetsialistide kuvand on hea. “Ükski neist asjadest, mis me tahame ära teha, pole nunnu. Ma loodan, et inimesed tunnevad selle eheduse ära.”

Nuume sõnul on just spetsialistid need, kes leiavad maailmast üles head näited ja panevad need meie oludes tööle. Ta toob näiteks 1980ndate Lõuna-Korea otsuse hakata riiklikult teadust rahastama 4,5% ulatuses riigieelarvest. Siin tuleb arvesse võtta, et Põhja-Korea naabri kaitsekulud on suured ja investeeringu tasuvust oli samuti näha alles 20 aasta pärast, kuid sellega saadi hakkama.

Aga peale selle, et Nuume on pankur, poliitik ja isa, on ta ka Kõima mõisnik. Olgu öeldud, et Nuumel on kaks last – 11aastane poeg ja 9aastane tütar –, keda ta aga eelistab nagu presidentki avaliku tähelepanu eest kaitsta. Mõisast räägib ta aga meeleldi ja nii selgub, et tema Kõima ongi see koht, kust tema esiisad pärit on – sugupuud pidi jõuab välja lausa 1710. aastasse – ja just Kõima mõisnikult on saadud Nuume perekonnanimi. Kuidas sai aga temast mõisa omanik?

“Ühel jaanipäeval ütles mulle üks sõber, et pankrotihaldur müüb seda mõisa ja mul tekkis selle vastu huvi,” meenutab ta ja lisab, et see ei ole tema jaoks äri ja kui vaadata, kes on Eestis mõisas äri teinud, siis nad pole jõukaks saanud. “Mõis on minu enda jaoks oluline koht. Sinna on alati väga hea minna. Ta on hästi ürgne koht,” viitab ta läheduses asuvale Soontagana linnusele, mis langes muistses vabadusvõitluses viimasena, kuna asus nii raskesti ligipääsetavas kohas. “See ürgsus on hästi südamelähedane.”

Et sõpru ja häid tuttavaid külla saada, on ta seal kolm aastat korraldanud väikest muusikafestivali, mis on nime saanud Vaiko Epliku loomingu järgi. Nii et, kes teab, see teab, et mingil suvisel ajal toimub Kõima mõisas Kuurebaste festival. “Minu soov 20 aasta lõikes on see, et head tuttavad ja sõbrad sinna tee leiaksid ja see iga-aastane üritus aitab seda üles leida,” võtab ta kokku. “Seal esinevad bändid, kelle muusika mulle endale meeldib ja mul on tunne, et see muusika ka seob inimesi.” Nuume nendib, et käis mõni aeg klassikokkutulekul ja leidis eest vähem inimesi, kui oodanud oli. Selgus, et sotsiaalmeedia vahendusel ollakse niikuinii teiste tegemistega kursis ja inimeste kokku toomiseks on vaja lisaliimi. Muusika ongi see liim. Suuremaid elamusi ongi Kõima lavalt pakkunud Vaiko Eplik ja Eliit, Sibyl Vane ning teadjate hulgas tihti Eesti parimaks live-bändiks tituleeritav Lexsoul Dancemachine. Suuri plaane tal festivaliga pole, kuid kaubamärgi on ta igaks juhuks registreerinud.

Muinsuskaitse on restaureerimise asjus olnud mõistev ja suuremad investeeringud, nagu küttesüsteemi vahetus, on tehtud. Kahju on Nuumel ehk sellest, et pole säilinud algseid laemaalinguid. “See teeb küll taastamist lihtsamaks, aga ehedust jääb jällegi selle võrra vähem,” nendib ta. Nii valmis Kõima veel ei ole, et seal päris mugav olla oleks, kuid igal võimalusel veedab Nuume vaba aega seal.

Nuume lisab, et mõisast 100 meetrit Pärnu-Jaagupi poole on vana asulakoht, ohvriallikas ja ohvrikivi. “Olen sinna münte pannud,” muigab Nuume... Küsimusele, kes õpetas nii tegema, vastab ta, et mitte keegi, see on eestlaseks olemise asi. Mis mõttega ta münti on pannud? “Teha rahu,” vastab ta. “Ja avaldada austust esivanematele, kes on teinud seda ilmselt samas kohas vähemalt 300 aastat.”