Tallinna Vesi läheb tariifivaidluses inimõiguste kohtusse

Tallinna Vee kaebuse järgi on Eesti riik rikkunud firma õigust õiglasele menetlusele ja omandi kaitsele.

Börsil noteeritud veefirma leiab muuhulgas, et mullu detsembris tariifivaidluses lõpliku ebasoodsa otsuse teinud riigikohus eiras kohustust taotleda Euroopa Kohtult eelotsust, jättes oma otsuse sealjuures ammendavalt põhjendamata.

Lisaks on Eesti Tallinna Vee hinnangul läinud vastuollu ettevõtte põhiõigusega, sekkudes ebaproportsionaalselt omandisse.

Nimelt sõlmisid linn ja veefirma 2001. aasta esimestel päevadel lepingu, mis pani viieks aastaks paika veeteenuse hinnarežiimi. Aastal 2007 muutsid pooled teenuslepingut ning fikseerisid vee hinna 13 aastaks, kusjuures Tallinna Veele jäi õigus tõsta hinda vaid inflatsiooninäitaja võrra.

Kolm aastat hiljem jõustus aga uus seadus, mis nägi ette, et ka veeteenuse hind tuleb kooskõlastada konkurentsiameti juures. Enda uut ülesannet täitma hakates otsustaski konkurentsiamet kohe veefirma hinnataotluse kooskõlastamata jätta ning tegi nüüdseks kurikuulsa ettekirjutuse viia hind seadusega kooskõlla.

Nimelt leidis amet, et ei saa lähtuda erastamisel sõlmitud kokkulepetest, vaid lähtuda tuleb seadusest, mis ütleb, et hind peab olema kulupõhine. Hinna kooskõlastamine mitmeks aastaks pole selle põhimõttega kooskõlas. Samuti leidis amet, et hinda ei saa näiteks lülitada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu – tarbijad ei pea kinni maksma veefirma võlgnike tasumata arveid – ega kõrgemat saastetasu.

„Taotleja on monopoolne ette­võte, kelle tulunorm peab olema piiratud,“ selgitas amet. Valeks hindas regulaator näiteks ka põhimõtted, mille järgi hinnati ettevõtte kapitalikulu ja põhjendatud tulukust – nimelt võeti esialgu varade algväärtuseks erastamise tehingu väärtus, mida korrigeeriti inflatsiooniga. Amet leidis, et selline printsiip ei taga aga hindade põhjendatust ega kulupõhisust.

Turg on õiglane

Tallinna Vesi aga raius omalt poolt, et tariifid on kokku lepitud turutingimustel korraldatud enampakkumise tulemusena, turuhinnad ei saa aga ebaõiglased olla. Samuti rõhutas veefirma, et 2011. aastal sõlmitud kokkulepe oli haldusleping – seda on kohtud ka varem tunnistanud –, ent halduslepingut tuleb riigil seaduse alusel järgida kuni lepingu muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.

Riigikohtu otsusega jäeti suuremas osas õigus konkurentsiametile ning Tallinna Vesi sai õiguse vaid ühes punktis. Nimelt oli ettekirjutuses märgitud, et see loetakse täidetuks alles siis, kui konkurentsiamet kooskõlastab uue hinnataotluse.

Riigikohus selgitas, et kuna seadus võimaldab ametile hinnataotluse kooskõlastamisel kaalutlusruumi, ei ole kaebajal võimalik kooskõlastamist tagada, isegi kui veefirma ettekirjutuses väljatoodud konkreetsed rikkumised kõrvaldab.

Muus osas oli hinnang aga hävitav. Riigikohus leidis, et konkurentsiamet ei pea linna ja vee-ettevõtja vahel veeteenuse hindades kokkulepitut järgima. Samuti ei võimalda nüüdseks juba seitse aastat tagasi muudetud seadus enam hinna kindlaksmääramisel lähtuda linna kasutatud metoodikast.

"Seetõttu ei saanud konkurentsiamet ASi Tallinna Vesi hinnataotlust kooskõlastada ja õigustatud oli vee-ettevõtjale ettekirjutuse tegemine hinna seadusega kooskõlla viimiseks," teatas kõrgeim kohus.

Veefirma palvel analüüsis riigikohus ka seda, kas seadusemuudatus on ikka kooskõlas põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Vastuolusid ega probleeme ei leitud.