Eesti põlevkivifond – poliitilise kokkuleppe küsimus

Lobjaka sõnul saaks idee tõeks vaid siis, kui Eesti kaks suuremat erakonda jõuaksid kokkuleppele. Kriitikud aga näevad, et fond ei pruugiks ettevõtete konkurentsivõimet kasvatada.

Lobjakas jõudis põlevkivifondi mõtteni keskkonnaministri Siim Kiisleriga vesteldes. “Mõte on nii iseenesestmõistetav, et näib uskumatuna, et ükski poliitiline jõud pole selle peale tulnud kas või puhtpopulistlikel motiividel,” märkis kolumnist. Ta visandas loodusvarafondi ideele kaks vormi: lihtne ja põhjalik. “Esimene kujutaks end naftafondide eeskujul põlevkivi kasutamise maksustamist ühiskonna pika perspektiiviga huvides. Põlevkivi pole mitte üksnes küttetooraine, nagu nafta, vaid ka ammenduv strateegiline vara, mille kaevandamisel ja töötlemisel on lisaks drastilised keskkondlikud ja sotsiaalsed mõjud,” kirjutas Lobjakas.

Teine variant oleks aga tema hinnangul veelgi parem. “Strateegilise loodusvara määratlust laiendades langeks selle alla peale põlevkivi ka metsatööstus (nii riiklik kui eraviisiline), miks mitte ka turbakaevandus. Pilguga tulevikku peaks fondi alla käima fosforiit, kui asi peaks selleni jõudma. Lühidalt, fond peaks olema lahtise otsaga ning potentsiaalselt hõlmama kõiki Eesti loodusvarasid, mida leidub kas piiratud kujul ja/või mille käitamine koormab loodust,” pakkus Lobjakas Eduka Eesti konkursi võitnud loos välja.

Riik suhtub skepsisega

Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv on Lobjaka idee suhtes kriitiline, arvates, et raha selline fond juurde ei tekitaks. „Pigem tundub, et korjaksime osa raha käibelt ära ja vähendaksime sellega ettevõtete konkurentsivõimet,“ sõnas ta.

„Nii põlevkivi kui ka muude maavarade kasutamise eest kogub riik ka praegu kaevandajatelt maksu, mis laekub riigieelarvesse ja riigireserv talletab ülejäägid,“ selgitas Talijärv. „Kui fondi moodustamine tähendaks maksu suurendamist, siis peaksid asjaosalised sellega ka nõus olema,“ lisas Talijärv.