Andres Viisemann: omanike nahk peab mängus olema

Mida teete võlakirjadesse investeerides ja turgu arendades ­praegu teisiti, kui tehti umbes kümme aastat tagasi, kui investoritel läks halvasti ASi Kolle, TR Majade jt võlakirjadega?

Kõige tähtsam on jälgida, et omanikel on oma nahk piisavalt mängus. Meie juurde pole mõtet tulla projektiga, kus omanikul on võita palju, kuid kaotada pole pea midagi.

LHV pensionifondid ei olnud kümme aastat tagasi kohalikul turul eriti suured tegijad, kuid mõned kogemused siiski on ja me püüame õppida ka teiste vigadest. Tõsiselt tuleb hinnata võlakirjade refinantseerimisriski. Oluline on ka vaadata, kes on teised investorid, ja mõelda, kuidas nad ettevõtte jaoks keerulises situatsioonis käituda võiksid.

Üks minu kolleeg luges kokku, et tema postkastis on 550 e-kirja, mis on seotud lennukite (Transpordi Varahalduse) tehinguga.

Lisaks suurematele otsestele kuludele on kodumaiste investeeringutega seotud ka kõrgem vastutus ning ajakirjanduse ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu. Investeering, mis toodab lõpuks suurt tulu, ei pruugi selle tegemise hetkel paljudele meeldida ning võib tuua põhjendamatuid süüdistusi ja kriitikat. Sisuliselt iga kodumaise investeeringu puhul peab olema valmis, et fondihaldurit süüdistatakse võimalikus huvide konfliktis. See on pensionifonde juhtivale varahaldusettevõttele oluline äririsk, kuna kliendid võivad lahkuda vaatamata sellele, et investeering on kõrge potentsiaaliga ja tehtud osakuomanike huvides.

LHV pensionifondide portfellihaldur Romet Enok kirjutas paari kuu eest, et pensionifondide maht tõotab viie aasta plaanis jõuda ligi 7 miljardi euroni ja sellest mahust saab kasumlikult koduturu arengusse suunata kuni 2 miljardit eurot. Kuidas globaalsete turgude käitumine selle prognoosi täitumist võib mõjutada? Millise väliskeskkonna puhul on Eestisse investeerimise huvi suurem, millistel väiksem?

Kaks miljardit seitsmest on 28,6%. LHV pensionifondide portfellides on umbes 17% Läti ja Leedu riigi ja riigiettevõte võlakirju. See summa on sedavõrd suur just tänu sellele, et Eesti riik ei ole Eesti pensionifondidega sarnaseid investeerimisvõimalusi pakkunud. Ma olen vaadanud Lätit ja Leedut kui natuke suurema riskiga alternatiivi Eestile.

Õnneks on asjad hakanud muutuma ja eks me oleme ka ise aktiveerunud pärast pensionifondide investeeringuid reguleeriva seaduse muutmist paar aastat tagasi. Näiteks Riigi Kinnisvara ASi korraldatud võlakirjaemissiooni võitsime, konkureerides pankadega väljastpoolt Eestit. Siiani ongi Eestis suuremaid riiklikke investeeringuid finantseeritud eelkõige välispankadest võetud laenude abil.

Ma usun, et Euroopast tulevate abirahade vähenemise tõttu on Eesti riik sunnitud järgmise viie aasta jooksul siiski ka võlakirjaturule minema ja sellisel juhul on tõenäoline, et Eesti pensionifondide investeeringud kohalikule turule kasvavad märgatavalt.

Muide, minu hinnangul on praegu vähemalt 10% Eesti pensionifondide varadest (samuti ka mujal Euroopas) investeeritud negatiivse tootlusega võlakirjadesse. Selle summa võiks mõne aja jooksul meie oma majanduse jaoks tööle panna.

Praegu kasvab pea kõikjal maailmas võlakoormus kiiremini kui majandus. Kuna varade hinnad on kasvanud veel kiiremini, siis nendel, kellel on vara, on täna näpud püsti. Kuid laenukoormus ei saa lõputult kasvada kiiremini kui tulud. Seejuures ei ole tõenäoline, et intressimäärad ja finantseerimiskulud enam oluliselt alaneksid. Sellises globaalses kontekstis paistab Eesti majanduskeskkond silma just madala laenukoormuse poolest. Just madalast laenukoormusest tulenevalt hindan ma Eesti investeeringute riski võrreldes rahvusvaheliste investeeringutega suhteliselt madalaks.

Võrdlen alati kohalike investeeringute riski ja tootlust rahvusvaheliste investeerimisvõimalustega. Kui globaalne majandus ja investeerimiskeskkond peaksid muutuma atraktiivsemaks, siis minu huvi kohalike investeeringute vastu mõnevõrra kahaneb, kuna alternatiive tuleb juurde.

Kas vähemusaktsionäride õiguste kaitsega seotud probleemid on teguriks, mis pidurdavad pensionifondide investeeringuid Eestisse? Kuivõrd pensionifondide roll ja võimalused oma huve kaitsta n-ö tavaliste vähemusaktsionäride võimalustest erinevad?

LHV pensionifondid ei tee ühtegi investeeringut ilma kindla veendumuseta, millal, kuidas ja mis tingimustel investeeringust väljutakse. Aktsiainvesteeringute puhul on oluline aktsionäridevaheline leping, mis kõiki neid tingimusi reguleerib.

Reaalsest elust on üks näide, kus investeeringusse sisenedes saime osapooleks aktsionäride lepingus, mis kaitses nii meid kui ka üht rahvusvahelist erakapitalifondi. LHV pensionifondide osalus ettevõttes oli 10% ja selle erakapitalifondi osalus umbes 40%. Kui see fond ettevõtte aktsionäride ringist lahkus, tuli ka aktsionäride leping uuesti läbi rääkida. Kuna me oma 10%se osalusega ei suutnud saavutada samu õigusi, nagu meil oli enne kahe peale kokku 50%se osalusega, otsustasime samuti ettevõtte omanikeringist lahkuda. Kuna me aga endiselt uskusime ettevõtte edusse, korraldasime oma aktsiainvesteeringu ümber võlakirjainvesteeringuks.

Võlakirjade puhul on alati paigas võlakirjade lunastamise kuupäev, millal investoril on õigus oma investeering tagasi saada. Kui ettevõttel läheb hästi, siis võlakirjainvestori tootlus jääb küll madalamaks kui aktsiate puhul, kuid ka risk on väiksem.