Milleks seda uut eelarvepoliitikat vaja on?

Euroopa Liidu kogemus viimasest majanduskriisist osutas paremini kooskõlastatud majanduspoliitika, aga eriti eelarvepoliitika vajadusele. Selleks kohustati kõiki liikmesriike sätestama riiklikul tasandil eelarvereeglid ja asutama eelarvepoliitikat analüüsiva asutuse, kes hindaks ka nende reeglite täitmist.

Kui Eesti eelarvepoliitikat juhiti varem pikalt tasakaalus eelarve põhimõttest, siis 2014. aastal kirjutati see ka riigieelarve seadusesse. Et paremini arvestada majanduse tsüklilise arenguga ja selle mõjuga maksude laekumisele, sätestati iga-aastase tasakaalu nõue struktuursest eelarvepositsioonist lähtuvalt. Nüüd, kus vaid kolme eelarve koostamisel on sellest põhimõttest jõutud lähtuda (ja praegu tundub, et ka õnnestunult), muudab uus valitsuskoalitsioon eelarvereeglit. Uue eelarvereegli järgi on lubatud ka valitsussektori struktuurne puudujääk, kui enne seda on kogutud struktuurseid ülejääke.

Struktuurse puudujäägi lubamist põhjendatakse strateegiliste investeeringute tegemise vajadusega. Hästi läbimõeldud riiklikud investeeringud on kindlasti kasulikud, kuid siin on murekoht see, et püüame investeeringuid teha puudujäägi arvel, kuid ELi abirahasid oleme väga passiivselt kasutanud. Nii näiteks suudeti eelmisel aastal kõigist Euroopa tõukefondide rahadest ära kasutada vaid 70 protsenti – 245 miljonit eurot jäi kasutamata. Aasta võrdluses vähenesid valitsuse investeeringud ligi kümnendiku võrra. Miks me ei suuda investeeringuid õigel ajal teha? Kas meie riigihangete korraldus jääb ajale jalgu või on regulatsioonides ka muid kitsaskohti? Enne ringlusse raha juurde panemist tuleks investeerimist piiravad kitsaskohad likvideerida.