Eesti inimesed on kõigi maavarade kaevandamise vastu, kuid virisevad hommikust õhtuni väikeste palkade ja pensionite ning ebapiisava arsti- ja sotsiaalabi üle. Kuid ainult linnulaulu kuulamisega rikkaks ei saa. Selleks on vaja majanduse kardinaalset ümberkorraldamist ning loodus- ja majandusseaduste arvestamist. Eesti fosforiidi koguväärtus ulatub aga sadadesse miljarditesse dollaritesse.
Vaidlused Rail Balticu üle pole veel kaugeltki lõppenud ja paljud lühinägelikud inimesed seostavad seda Eesti maavarade kuritahtliku väljaveoga. See on asjatu kartus, sest keegi ei hakkaks ju välja vedama mahukat odavat tooret, vaid ikkagi hinnalist valmistoodangut ja sedagi vaid vajadusel.
Eestis on fosforiidi kaevandamise ja töötlemisega seotud kurvad mälestused. Allmaakaevandamine Ülgasel lõpetati 1965. aasta mais, kuid 1954. aastal Maardus avatud karjääriga tekkisid kohe tõsised keskkonnaprobleemid fosforiidil lasuva graptoliitargilliidi (diktüoneemakilda) isesüttimise ja toksiliste ainete väljaleostumise tõttu. Keskkonnaprobleeme põhjustas ka Maardu kombinaadi väävelhappetsehh, mille korstnast kerkivad väävli ja fluoriühendid põhjustasid paarikümne kilomeetri ulatuses loomade haigestumist. Palju aastaid valmistati Maardu fosforiidist üsna mõttetut väheväärtuslikku fosforiidijahu.
Nõukogude ajal kavandati Eesti fosforiiti kaevandada hiiglaslikes kogustes keskkonnaprobleeme arvestamata. Kuid seda on võimalik teha ka keskkonnasäästlikult ja optimaalses mahus, seega on praegu esmatähtis asja majanduslik otstarbekus.
Majanduslik külg vajab uuringuid
Fosforiidi potentsiaali uurimise juures jääb peamiseks küsimuseks endiselt see, kas Eestis õnnestub ökonoomselt toota maailma kvaliteediga üle 30% P2O5 sisaldusega fosforiidi kontsentraati. Täpsete andmete puudumise tõttu pole kaevandamise maksumust ja toote müügihinda praegu võimalik hinnata. Kõik see vajab alles põhjalikke uuringuid.
Riigile parim võimalik tulemus oleks Eesti oma väetisetootmise rajamine, mida juhiksid eestlased, mis põhineks tipptehnoloogial ja kohalikul tööjõul ning annaks toodangut eeskätt Eesti ja teiste Baltimaade põllumajandusele. Loomulikult tuleb fosforiidi kaevandamisel ja rikastamisel välistada kõik võimalikud keskkonnariskid. Keskkonnahinnang tähistab tänapäeva mitte ainult seda, kuidas võimalik reostus võiks mõjuda kohalikule floorale ja faunale. See hõlmab ka maardla evitamisega kaasnevaid kultuurilisi ja sotsiaalseid aspekte ning sellega peab kaasnema pidev keskkonnaseire ja hilisem ala eeskujulik rekultiveerimine.
Taasiseseisvunud Eesti seadis endale rea üllaid eesmärke, nagu inimeste tervis ja majanduslik heaolu, hoolitsus pensionäride ja puuetega inimeste eest. Neid eesmärke pole saavutatud ja selleks puudub ka raha. Maavarade mõistlik ja keskkonnasõbralik kasutuselevõtt avaks selleks võimalusi.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Business Model Canvas on üks maailma tuntumaid äristrateegia tööriistu. See on üheksa kastiga raamistik, mida on kasutanud nii idufirmad, ülikoolid kui ka suurkorporatsioonid. Selle looja Alexander Osterwalder astub 5. novembril üles Telia Digital Hubil.