Riigikohus jättis karmi intressi jõusse

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lükkas ümber detsembrikuise Tallinna halduskohtu otsuse, et maksuvõlglaselt nõutav päevane intressimäär 0,06% on vastuolus põhiseadusega. Kolleegiumi otsus tekitab ettevõtjates ja ekspertides vastakaid arvamusi.

„Riik ei peaks olema vägivaldne aparaat, vaid võiks olla ikkagi hea tahte põhine,“ kommenteeris riigikohtu otsust IT-firma Helmes omanik Jaan Pillesaar ja lisas, et teda otsus isiklikult ei häiri, sest ei ole maksuvõlgadega maadelnud. Kuna aga Eesti maksumäärad on juba praegu kõrged, siis väga eetiliseks ei saa rangemate meetmete kasutamist Pillesaare hinnangul siiski nimetada. „Viisakam oleks käituda turumajanduse reeglite järgi ja saavutada olukord, kus inimesed hea meelega makse tasuvad. Kui väänad maksud liiga kõrgeks, siis loomulikult ei tahagi keegi neid väga maksta,“ ütles ta.

Pillesaar rääkis veel, et turumajanduslikul turul töötavad ettevõtted peavad piisavalt head teenust pakkuma, et keegi üldse nõustuks neile raha maksma. „Riigis võiks kehtida sama loogika. Et inimesed tunneksid, et maksukoormus on aus.“

Halduskohtule esitas kaebuse äriühing SunTrade, mis oli viivitanud 71 690,79 euro suuruse maksuvõla tasumisega, mistõttu kohustas maksu- ja tolliamet seda tasuma 30 418,40 eurot intresse, lähtudes maksukorralduse seaduses sätestatud intressimäärast 0,06 protsenti päevas.

Tallinna halduskohtus OÜ SunTrade esindanud ja riiki võitnud Rask Advokaadibüroo advokaat Villy Lopmani sõnul andis riigikohtu otsus vastuse juba aastaid õhus olnud küsimusele, kas 0,06%line määr on põhiseadusega vastuolus või mitte. “Riigikohus leidis, et seadusandjal on lai otsustusruum intressi regulatsiooni ülesehituse loomisel ja selle määra kehtestamisel,” sõnas Lopman, lisades, et kolleegiumi otsuse järgi peab aga ka riik arvestama üldisi majandussuhteid, kuna aja ja olustiku muutudes võib ühel hetkel viivisemäär oma olemuselt muutuda varjatud maksuks või karistuseks.

Lopmani sõnul on möödunud nädala kolmapäeval avaldatud otsuse mõju veel raske hinnata. “Selge on see, et paljud täna kohtus olevad interssivaidlused kas lõpevad või tuleb maksumaksjal ära tõendada, et tema puhul mõjub kehtiv maksuintress siiski varjatud maksu või karistusena,” sõnas Lopman, rõhutades, et riigikohus nimelt ei välistanud, et mingitel juhtudel võib võiksid sellise asjaolud esineda ning sellisel juhul olekski kehtiv intressimäär vastuolus põhiseadusega.

Pall seadusandja käes

Lopmani sõnul seadis kollegiumi otsus aga seadusandjale ülesandeks taqgada õiguslikud mehhanismid, mis aitavad välistada intressimäära liiga karmi mõju erandlikel juhtudel.

“Seega peaksid maksumaksjad julgemalt taotlema enda maksuvõla ajatamisel intressimäära vähendamist või esindama taotlusi enda intressivõlgade kustutamiseks ebaõigluse kaalutustel,” arvas ta. Siiski möönis Lopman, et kuna võla ajatamise puhul on intressimäära vähendamine ja maksuvõla kustutamine maksuhalduri kaalutulusotsus, mispärast ei ole selge, millistel juhtudel kaebus üldse rahuldatakse.

Rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi sõnul mängis kohtuvaidluses enim rolli aga see, kas intressimäär, mida maksuamet rakendab, on turutingimuste taustal õiglane.

Konkreetses vaidluses toodi välja argumente, mis ei sobinud ministeeriumi hinnangul konteksti. Näiteks, et intresside tasemed on üldpildis langenud. „Kui vaadata, milliseid tingimusi näiteks pangad rakendavad või milliseid leppetrahve ja viiviseid määratakse arve tasumata jätmisel, siis me ei näe, et need oleksid langenud,“ lükkas Jegorov väite ümber.

Jegorov nentis, et riigikohus on praegu oma sõna öelnud, kuid see ei välista, et millalgi võib teisiti otsustada. „Selleks peaks muutuma võrdlusbaas. Elu läheb edasi ja sellega koos peaksid arenema seadused.“

Väljavõtted riigikohtu otsusest

Riigikogu seisukoht: Maksuintressi eesmärkide kaalukuse tõttu peaks maksuintress olema igal juhul suurem eraõiguslike suhete laenuintressist. Vastasel juhul ei oleks maksumaksjal motivatsiooni tasuda riigile makse oma muude laenukohustuste kõrval esmajärjekorras.

Rahandusministri seisukoht: Maksuintress peab tagama, et isikul ei tekiks maksuvõlga. Maksuintressi tasumine ei ole ühestel alustel võrreldav raha laenamisega krediidiasutustest, kuna eesmärgid, motiivid ning otsused ühe või teise võimaluse kasutamisel on erinevad. Siiski võib öelda, et maksukohustuse täitmata jätmine on lihtne ja krediidi andmisel eraõiguslikes suhetes on just madala krediidivõimekusega klientidele kiiresti väljastatavad ja kõrge riskitasemega laenud kõrgema intressimääraga.

Justiitsministri seisukoht: Maksuintress kujutab endast maksukohustuslase omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangut. Intressi legitiimseteks eesmärkideks on kompenseerida raha hilisemat laekumist, motiveerida maksumaksjat makse õigel ajal tasuma ja kompenseerida maksumenetluse kulusid. Maksuintressi eesmärgiks ei saa olla riigile lisatulu teenimine.

Õiguskantsleri seisukoht: Intressimäär on ilmselgelt ülemäärane. Seda ka pikaajaliste ja suurte võlgnevuste puhul, sest nõutav intress ei ole kunagi kõrgem kui põhivõlg. Maksumaksjal on võimalik intressi tasumist maksude õigeaegse tasumisega vältida. Samas on selgelt ülemäärane maksuintressi arvestamine aja eest, mil toimub kohtuvaidlus tasumisele kuuluva maksusumma üle.