Vahukommikatse tõestab: enesekontroll tagab edu

Ameerika psühholoog Walter Mischel on üks maailma suurimaid enesekontrolli asjatundjaid ning ta on aastakümneid kestnud katsetega tõestanud, et rahulduse edasilükkamise võime mängib eduka elu ülesehitamises väga tähtsat rolli. Mida parem see võime on, seda edukam on inimene, seda tervislikum on tema elustiil ja kõrgem enesehinnang. Ent kas tahtejõud on kaasa sündinud või saab seda õppida? 

Äsja ilmus eesti keeles Walter Mischeli raamat „Vahukommikatse. Miks enesekontroll on edu mootor“. Selle katse tagamaadest ja kaugeleulatuvatest tulemustest räägib lähemalt psühholoog ja koolitaja Arno Baltin.

Mis teeb vahukommikatse nii eriliseks?

Esimene kasulik kokkupuude Walter Mischeli katsega toimus seoses ajajuhtimisele pühendatud õppetööga. Avastasin Philip Zimbardo ajakasutamise teemalised kirjutised ja esinemised. Raamatus „Aja paradoks“ käsitleb ta nähtust, et inimeste tähelepanu jaotub ajaskaalal erinevalt. Osa inimesi on enam hõivatud mineviku, osa oleviku ja osa tulevikuga. Tulevikust rääkides toob Zimbardo ühes oma videoesitluses toeks Mischeli katse, mida ta ka ise on korranud.

Zimbardo jaoks oli oluline, et osal lastel on „kui …, siis …“ järeldamise oskus paremini arenenud. See seostub võimega tulevikku vaadata, seda ette näha. Kui ma teen praegu seda, siis tulevikus võib juhtuda too. Lapsed, kelle tulevikuperspektiiv oli vähe arenenud, satuvad sageli raskustesse.

Olen kohanud halvakspanevat suhtumist – eriti nende seas, kes on teemaga ainult pealiskaudselt tuttavad –, et need, kes nii-öelda oma vahukommide järel ootavad, võivad mingite parameetrite järgi edukad olla, aga tegelikult on nende elu seetõttu üksluine ja mage, selles puudub õige värvikus ja spontaansus. Kas selles on tõetera?

Mischel ei esita mustvalget pilti. Kujunditena kasutab ta lugu sipelgast ja rohutirtsust. Üks teeb pingelist tööd, et luua talve üleelamiseks varud, teine elab tänasele päevale. Mõlemad on vajalikud. Samas elame meie kliimavööndis, kus ilma talvevarudele mõtlemata suvi rõõmsalt mööda saata oleks hukatuslik. Lühikeses ajalõigus võib see teise kommi ootamine olla elu ilma maitseta. Aga pikas mitte. Unistuste matka jaoks raha koguja saab kogu oma värvikuse hiljem täiega kätte.

Samas ei pruugi ka spontaansus või pidurdamatus olla alati midagi toredat. Mischel kirjeldab vihapidurdamatusega inimesi, kes teatud olukordades spontaanselt plahvatavad. Tagajärg on kehvad suhted. Sellised spontaansed reageerijad võivad jääda tõrjutuks. Neil on raskusi püsisuhete loomisega. Ka Mischel soovitab tasakaalu. Kuum süsteem on omal kohal, et elule vürtsi anda. Kestev tahtejõu rakendamine (impulsi pidurdamiseks) väsitab jahedat süsteemi. Mischel räägib sel puhul tahtejõu kurnatusest.

Kindlasti tasuks vaadata, millist käitumist hüvitatakse antud keskkonnas laiemalt. Kas ettevõtte või riigi tasemel otsitakse lühiajalist tulu või on tavaks teha pikaajalisi kavasid. Seda teemat on ka kultuuriuurijad käsitlemisväärseks pidanud.

Kas enesekontroll on edu mootor?

Enesekontroll on hüve. Edu mootori kohta ma jään vastuse võlgu, sest see oleneb selllest, mida edu all silmas pidada. Kui selleks on võime endale seatud sihte saavutada, siis kindlasti. Enesekontroll kui hüve ei ole uus mõte, pigem võiks öelda, et taasleitud. 2500 aastat kestnud budistlikust traditsioonist võib leida juhtlauseid, mis on Mischeli raamatus pakutuga väga heas kooskõlas. Samuti on selle traditsiooni raames loodud ja arendatud vahendeid nende juhtlausete rakendamiseks. Ka praegune teadveloleku praktika toetub suures osas just sellele vundamendile.