Kelmi pihtimus: kui lihtne on varastada miljonit

„Minu viimasest “meistriteosest” on tänaseks möödas mõni aasta. Varastada pole auasi, aga nupumehi, kes süsteemi murda tahavad, on ja jääb alati olema. Praegu on see liialt lihtne. Kelmusi võimaldavad toime panna eelkõige ettevõtted ja pangad ise, olgu siis tegu ahnuse, lolluse või ressursinappuse ja koolitamatusega,“ ütles Veedla, kes tegeleb praegu enda sõnul Hollandis start-up’ide käivitamisega.

„Ei ole ma olnud esimene ega ole ka viimane, kes püüab sarnaseid tükke läbi suruda. Sügavuti neid asju uurides tuleb aga väga kiiresti välja tõsiasi, et iga viimane kui selline tehing oleks võinud juba eos nurjuda tänu mõnele „kontrolkale“.“

Pettusel abiks politsei koduleht

Kolm aastat hiljem oli Veedlal käes aeg ise üks sarnase ärimudeliga ettevõte käima lükata. Firma nimega EcoLife OÜ (kustutatud 09.03.2016) müüs autodele paigaldatavaid gaasiseadmeid, asju ajas seal Eesti üks kuulsamaid tankiste Raivo Palmiste. EcoLife sõlmis Uno järelmaksuga koostöölepingu, mis tähendas, et Uno maksis EcoLife’ile kogu seadme maksumuse kohe välja, klient jäi selle eest Unole järelmaksu tasuma.

Iga lepingu pealt teenis Palmiste Veedlalt ca 100 eurot, Veedla Unolt ca 1000 eurot. Kokku sõlmiti paari kuu vältel ligi 60 lepingut nii Uno kui Liisi järelmaksuga.

Avalike andmete oskuslik kasutamine

Uno petmiseks ei olnud Veedlal vaja otsida isegi päris tankiste, kellele auk pähe rääkida, et lepingud nende nimel sõlmida. Sobivad isikud leidis ta Google’i otsingumootorit, Äriregistrit ja politsei kodulehte kasutades.

„Äriregistri ja Google’i abil sorteerisin välja sobilikud kandidaadid, kelle nimel järelmaksuleping vormistada. Selleks vaatasin erinevate FIE-de andmeid, samuti ettevõtete juhatuste liikmeid või lihtsalt ametlikke teadaandeid, kus oli tihti inimese nimi ja isikukood kirjas. Politsei kodulehel on võimalik kontrollida dokumentide kehtivust. Seal erinevaid tähe- ja numbrikombinatsioone kasutades sain paari proovimise korral alati enda joonistatud dokumentidele kehtivad numbrid. Uno järelmaksu kliendiprogrammi kaudu esitasin järelmaksutaotlused. Vastus saabus minutitega.“

Seejärel vormistas ta inimese nimele ja isikukoodile vastava dokumendi.

„Kasutasin Photoshopi, skaneerides eelnevalt sisse erinevate isikute ID-kaardid või passid, mida uute dokumentide loomisel põhjana kasutasin. Google’i abil otsisin suvaliste inimeste nägudest pilte. Samuti guugeldasin erinevaid allkirju, mida ID-kaartidel kasutada. Need arvutis “kokku klopsides” ja pildifaile töödeldes sain vägagi elutruu tulemuse, nagu olekski päriselt isiku dokumendist foto tehtud,“ kirjeldas ta.

ID-kaardi koopia printis Veedla välja, lepingud allkirjastas ise ja saatis Uno Tartu kontorisse. Paari päeva pärast laekuski oodatud hõlptulu, tavaliselt ühe lepingu pealt tuhat või rohkem eurot.

Ei ainsatki kontrollkõnet

Kordagi ei tehtud Veedla esitatud taotlustes toodud numbritele kontrollkõnesid, veendumaks isiku ehtsuses või kas või faktide kontrollimiseks. Samuti ei palutud sissemakseid. Nii kontrollkõned, inimeste elukohtade kontrollimine rahvastikuregistrist või ka pangakontodelt kohustuslik minimaalsete sissemaksete sooritamine oleks selle skeemi õnnestumise tema enda kinnitusel välistanud.

„Ükski neist lepingutest polnud sõlmitud „päris inimest” kasutades. Ei olnud ühtegi „päris tankisti”. Mina tegin seda ühe ettevõttega. Mis oleks saanud, kui oleksin “targem” olnud ja paralleelselt kolme ettevõtte alt Uno kontorisse iga nädal lepinguid saatnud? Uno järelmaks kannatanuks sel juhul kordades suuremat kahju,“ lausus Veedla.

„Ma ei ole Robin Hood ega Miki Hiir, ei ole ma ka kõige kirkam kriit karbis, ent ometi olid sellised lihtsad ja labased asjad tänaseni võimalikud. Miljonit ei varastatagi tihti korraga. Mitut piiska läheb tarvis, et saada pisukest ookeani.“

Kelm näitab turvaaugud kätte

Märten Veedla toob välja suured turvaaugud, mille saaksid pangad ja liisingufirmad lihtsa vaevaga kinni panna.

1.Haldurid pangas tuleb õpetada faile “lugema”

Piisab kaheminutilisest koolitusest, kuidas kõrvutada kaht väljavõtet. Internetipangast trükitud pdf-failid üldjuhul väga palju ei „kaalu“, enamasti 20-40KB, arvutis oma äranägemise järgi muudetud pdf-faili maht tõuseb aga kordades, tavaliselt 150-300KB peale. Ainuüksi see, et väljavõte kaalub kohmakad mitusada kilobaiti, peaks esimese häirekella helisema panema.

Võrrelda tuleks ka loodud failide kellaaegu ja kuupäevi nende sisus kajastatud andmetega. Oleks ju imelik, et 12. jaanuaril internetipangast pdf-formaadis trükitud väljavõte on arvutisse salvestatud 17. jaanuaril.

Samuti võiks kontrollida kirjastiile ehk fonte. Olen näinud oma silmaga igasuguseid soperdisi ja tihti mõelnud, kuidas küll sellised pankades läbi on läinud, kui samal lehel on kasutatud mitut erinevat või originaaldokumendist sootuks erinevat kirjastiili.

2. Lülita skeemi usaldusväärne vahelüli

Enamus panku ja liisingupakkujaid küsib digitaalselt allkirjastatud konto väljavõtteid, kuid digidoc-failide nõudest saab usaldusväärse vahelüli abil mööda minna. Näiteks Nordeas liisingusse pandud sõiduautode puhul oli mul vahelüliks usaldusväärne Amserv.

Mõne autoesinduse uksest sisse marssides ei palu keegi digitaalselt allkirjastatud pangaväljavõtet. Piisab, kui viia mälupulgal või saata soovitud väljavõte e-mailiga. Õnnestumise protsent on suurem, kui liisingutaotlust ei tehta eraisikuliselt omal käel näiteks panga kodulehe, vaid just esinduse kaudu. See lisab panga silmis tunduvalt usutavust.

Amservi kommentaar: Tänapäeval ei saa keegi tuua sellist infot mälupulgal, konto väljavõtted on liisingu infosüsteemis panga kinnitusega. Kui mingi info tuleb ettevõtete raamatupidamisest e-kirjaga, siis sama kirja saab pank, kes kõik üle kontrollib.

Liisinguid väljastavad pangad ja liisinguettevõtted. Ei meie ega teised autoettevõtted saa kuidagi võtta endale kohustust liisingettevõtte panga või muu finantseerija ees, et meie peaks tuvastama liisingukliendi usaldusväärsust.

Kui meile tuleb klient, kes soovib autot osta, siis meie teeme talle kindlasti pakkumise ja vastavalt kokkuleppele koostööpartneritest liisingettevõtetega esitame neile vajalikud dokumendid. Kui keegi tahab pahatahtlikult petta, siis peab kõiki neid asju kontrollima pank. Kui on ohukohti, siis pangad informeerivad meid konkreetsetest liisingutaotlejatest.

3. Kontrollülekanne umbusklikult tankistilt

Hollandis on levinud igasugustes taotlustes märgitud pangakontode ehtsuse kontrollimiseks n-ö näidisülekanne (0,1eurosenti). Selle mõte on välistada fiktiivsete kontode kasutamist, kontrollimaks inimese identiteeti ja konto ehtsust. Tegu on jällegi lihtsakoelise meetodiga, ent suur hulk pettusekatseid jääkski katseteks.

Nimelt enamus tankiste on siiski mingil määral umbusklikud. Inimene võib anda küll teise isiku kätte oma ID-kaardi koos koodidega, aga ei taheta lubada ligipääsu pangakontole. Paraku lubatakse tihti teha tankisti ID-kaardiga vähem, kui tegelikult tehakse. Kellegi ID-kaardi salaja kasutamine ei annaks aga üldse mingit tulemust, kui oleks vaja pangakonto 0,1sendise maksega tuvastada.

4. Karistused tankistidele

Karistada tuleks ka tankiste. Keegi ei räägi tankistidele võltsitud väljavõtetest või hiiglaslikest katetest, mis tehingutega teenitakse, kuid tankist on teadlik, et 1500 eurot, mille peremeheks ta just sai, tuleb välja teenida millegagi, mis siiski väga aus olla ei saa. Eesti kohtupraktika näeb ette “aju” karistamist ja tankistide noomimist. Tõde on aga, et keegi ei tee midagi tasuta. Tankistid on tihti hästi tasustatud. Isegi töökohti omavad noored naised ja mehed, keda tuleb motiveerida enama kui 500 euroga.

Raha nägemine hägustab inimese mõtlemisvõimet. Magus jutt, et võta sõiduk enda nimele, mina maksan, sina saad 1500 eurot, mõjub pea igaühele. Jah, neid inimesi kasutati ära, aga see ei tee neid vähem süüdi. Kui inimene on teadlikult võtnud vastu raha, olles kursis plaaniga, lasub ka temal vastutus.