Riigikohus tühistas Eesti Energia Uus-Kiviõli kaevandamisloa

VKG Kaevandused, Merko Kaevandused (hilisem Riverito AS) ja 2005. aastal ka Eesti Energia kontserni kuuluv Enefit Kaevandused AS esitasid 2004. aastal taotluse põlevkivi kaevandamisloa saamiseks Uus-Kiviõli kaevanduses. 2008. aastal muudeti maapõueseadust ning määrati põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015 alusel uus üleriigiline põlevkivi aastane kaevandamismäär kõigi kaevandamislubade peale kokku 20 miljonit tonni.

Kuna sel ajal kehtinud lubadega määratud põlevkivi kaevandamise maht oli suurem, tuli ette näha meetod, kuidas aastamäär 20 miljonit tonni loaomanike vahel ära jagada. Jagamine toimus keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009. aasta käskkirjaga, millega määras ministeerium iga kaevandamisloa omaniku kohta täiendava piirmäära (kaevandada lubatud aastamäära), mis oli väiksem kui iga kaevandaja lubade kogusumma.

Enefiti kasutada jäi ca 75% põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, VKG-le ca 14%, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le ca 10% ja ASile Kunda Nordic Tsement ca 1%.

Vastuolu uute määradega

Kaks aastat hiljem, 7. oktoobri 2011. aasta käskkirjaga keeldus keskkonnaministeerium Riverito ASile ja VKG-le kaevandamisloa andmisest ning otsustas anda Enefitile maavara kaevandamise loa Uus-Kiviõli kaevanduses aastamääraga 4,2 miljonit tonni. Enefitile anti luba tema varasemate, peatselt lõppemas olnud kaevandamislubade arvel ja nendega samas mahus. Uue loa tulemusena ületas Enefitile kuuluvate kaevandamislubade aastamäärade summa temale määratud kaevandada lubatud aastamäära.

OÜ VKG Kaevandused ja TLA Invest OÜ vaidlustasid keskkonnaministeeriumi käskkirja halduskohtus.

Riigikohtu halduskolleegium leidis, et loa andmise ajal kehtinud maapõueseadus ei võimaldanud uut kaevandamisluba anda sellises mahus, et ületati vastava loaomaniku kaevandada lubatud aastamäära. See oli vastuolus nii maapõueseaduse kui ka põlevkivi arengukava eesmärkidega. Mõlema siht oli põlevkivi kaevandamise mahu vähendamine.

Katkematuna toimiv luba

Keskkonnaministeeriumi tõlgendus tähendaks, et kaevandamisloa omanikule (ennekõike Enefitile) oleks sisuliselt alati tagatud lõppeva loaga samas mahus uue loa väljaandmine. Seda sõltumata asjaolust, millised varud olid loaomanikul teiste kehtivate lubade alusel juba olemas ja kas tal oli aastamäära tõttu neid kõiki üldse võimalik kasutada.

Sellise „puhvri“ loomine jättis tahaplaanile keskkonnasäästlikkuse põhimõtte ning vähendas ühtlasi Enefiti konkurentide võimalusi vaidlusalustele põlevkivikogustele tulevikus konkureerida. Maapõueseadus näeb ette, et kui maavara kaevandamist on maardlas juba alustatud, siis tuleb see esmalt ammendada, mitte jagada kaevandamiseks üha uusi maavaravarusid.

Seega anti kolleegiumi hinnangul uus kaevandamisluba Enefitile õigusvastaselt. VKG-le ja TLA-le kaevandamisloa andmisest keeldumist pidas kolleegium õiguspäraseks, sest nendele loa andmise korral oleks ületatud 20 miljoni tonnist põlevkivi aastast kaevandamismäära.

Lisaks on Euroopa Liidu aluslepingutes riik kohustunud mitte andma turul eeliseid enda äriühingutele, mis ei ole vajalikud avalikust huvist lähtuvate eriülesannete täitmiseks.