SEB nädalaülevaade: millest räägivad investeeringud?

Investeeringud on kaldu ehituse poole

Pelgalt investeeringute üldnumbri põhjal majandusele hinnangut anda ei saa – väga oluline on vaadata ka investeeringute struktuuri. Näitena põhjustas 2006. ja 2007. aastal investeeringute suurt kasvu kinnisvarabuum, mis lõppes Eesti majanduse jaoks teadagi traagiliselt. Oleks kogu see raha suundunud betooni ja kipsplaadi asemel Eesti ettevõtete tootmisefektiivsuse, tehnoloogilise taseme ja tootearenduse parendamisse, elaksime ehk oluliselt jõukamas riigis.

Üllatavalt ei ole viimase 10 aasta põhjal Eesti EL riikide seas esirinnas siiski elukondlikusse kinnisvarasse suundunud investeeringute, vaid hoopis muudele ehitistele ja rajatistele kulutamise poolest. Perioodil 2006-2015 suundus sinna 41% Eesti koguinvesteeringutest, EL 28 liikmesriigi seas oli vastav keskmine 28%. Tegemist ei ole vaid Eesti eripäraga, vaid see puudutab pea kõiki EL vaesemaid liikmesriike, kes on saanud struktuurifondide vahendeid kasutada oma infrastruktuuri arendamiseks. Kuivõrd suures ulatuses need investeeringud majanduse arengupotentsiaali on kasvatanud on muidugi debateeritav. Parematele transpordiühendustele või kvaliteetsemale energiavarustusele on numbriline hinnang võimalik omistada. Samas on odava raha abil tehtud ka investeeringuid, mida nappide maksutulude toel vaevalt kunagi ette oleks võetud.

Ehitusinvesteeringuid tervikuna vaadates ei saa samas öelda, et Eesti oleks kulutanud liialt “betoonile”. Kui ELis on keskmiselt ehitusse suundunud 52% investeeringutest, siis Eestis 55%. Arvestades nigelamat algtaset on suuremad kulutused ka õigustatud. Eluasemeehitusse on Eestis liikunud vaid 14% investeeringutest, rikastes riikides nagu Soome või Saksamaa 27-28%. Madalad elamuehituse kulud tunduvad olevat just Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eripära, kus elanikkonnast suurem osa omab enda kodu, mitte ei üüri seda. Omaette küsimuseks jääb, kas investeeringute vähesuse põhjus on elanike vaesus või on oma kodu omavad inimesed sellesse investeerimisel säästlikumad, kui näiteks üürimajasid pidav kohalik omavalitsus.

Üle Euroopa liidu keskmise on Eestis tehtud investeeringuid masinatesse ja seadmetesse – 37% koguinvesteeringutest EL-28 30% vastu. Et keskmise Eesti ettevõtte tootlikkus jääb kaugele maha rikkamate põhjanaabrite vastavatest näitajatest, leidub siin tehnoloogia arendamiseks ruumi ilmselt küllaga. Kahjuks tuleb märkida, et põhiosas on suuremad investeeringud masinaparki tulnud transpordivahendite arvelt, mis andsid perioodil 2006-2015 koguinvesteeringutest 12%. Protsendi võrra olid EL keskmisest kõrgemad investeeringud IKT vahenditesse, samuti muudesse seadmetesse ja masinatesse. Kiirelt arenenud Kesk-Euroopa riikides nagu Poolas ja Slovakkias on investeeringud muudesse masinatesse ja seadmetesse küündinud samal perioodil aga 30%-ni. Ühes valdkonnas jäävad Eesti investeeringud EL keskmisele ka selgelt alla – need on kulutused intellektuaalomandi, st erinevate litsentside, tarkvarade jm kasutamiseks. Ettevõtete IT-lahenduste kasutamise parandamist on peetud üheks lähiaastate prioriteetidest tootlikkuse suurendamisel.

Uue EL tõukefondide perioodi toel on lähiaastatel oodata riigi investeeringute suurenemist. Kuigi paremad maanteed ja renoveeritud koolid on kõigi huvides, on nendest saadav kasu mõõdetav pigem tunnetusliku heaolu, kui reaalse rahalise võiduna. Pikaajalist majandusarengut silmas pidades oleks märksa olulisem, et siinsed ettevõtted suudaksid kasutada kõrgtasemel tehnoloogiat ja tarkvaralahendusi. 1950ndatest pärit metallitöötlusmasinad võiksid rakendust leida muuseumis, mitte tööstusettevõttes. Kiire tööjõukulude kasv sunnib ettevõtteid paratamatult samme selles suunas astuma.