Samm lihtsuse poole - peenest restoranist hubase atmosfääriga söögikohaks

“Me oleme siin puhtalt fanatismist. Elame ise siin kohal ja kartsime, et alla tuleb mingi ööklubi. Olime sunnitud tegema restorani,” meenutas Mart Tarum, kuidas temast ja abikaasa Ailest said 1990ndatel restoranipidajad. Toona lasid nad ruumid kujundada oma maitse järgi, kuid nüüd tundsid, et aeg on küps generatsioonivahetuseks ja andsid sõna noorematele. Uue kontseptsiooni loomisel võtsid nad appi oma 30ndates eluaastates lapsed, kes omakorda kaasasid noored sisekujundajad – restorani uut nägu aitasid välja töötada Tõnu Kalpus ja Kaarin Kokk.

“Restoraniäris peaks sisumuutus toimuma 6–10 aasta tagant, kontseptsiooni tuleb muuta. Rahvale tuleb pakkuda midagi uut. Vana kontseptsioon jäi siia liiga pikalt pidama,” tõdesid restoranipidajad. Sisekujundajate lähteülesanne oli niisiis luua uus interjöör, mis pakuks küll üllatusmomente, kuid mitte ülearu, et mitte peletada senist lojaalset klientuuri.

Restoranipidajate sõnul oli eelmine lahendus klassikaliselt range ja vaoshoitud nagu a la carte köögile kohane. Uues lahenduses on rõhuasetus heal toidul, ent mitte enam nii peenes võtmes. Laualinu, hõbenõusid ja gurmeetoitu Bonas enam ei kohta. “Toidukoht hakkab köögist pihta. Kaotasime gurmee, valged linad ja hõbenõud, mis tavaklienti peletasid. Kui klient neid nägi, mõtles ta, et jube kallis ja keeras ukselt ringi. Gurmeekööke Tallinnas liiga palju pidada ei saa, linn on liiga väike,” selgitasid nad. Arengut lihtsuse suunal sümboliseerib seegi, et senise Bonaparte’i asemel kannab restoran nime Bona.

Mõtteid seinast seina

Ümberkujunduses võeti aega eksperimenteerimiseks. “Meil olid igasugu mõtted. Esimene projekt oli valmis ja pidime ehitama hakkama. Siis mõtlesime veel, et pole ikka päris see, mida tahame. Tõstsime projekti uuesti välja, vaatasime kriitiliselt üle, kutsusime arhitektid kohale ja ütlesime, et teeme asja ümber,” jutustasid tellijad. 

Restorani uus kontseptsioon ja sihtgrupp töötati välja koos sisekujundajatega. Ümberehitust laias laastus ei tehtud, sest tegu on siiski keskaegse hoonega, mis osaliselt muinsuskaitse all. Ehituslikust aspektist tehti kõige rohkem ringi vaid keldrikorrus, sest restorani sihtgrupi laienemisega tuli sinna tualette juurde ehitada. Üldises plaanis oli vaja aga olustikku rõõmsamaks ja elavamaks muuta. “Kest peab ümber vanaks jääma, aga sisu olgu paindlik ja muutuv,” sõnas Tõnu Kalpus.

Projekt oli aasta aega töös, kiireks läks asjaajamisega alles lõpus. “Lõpus olid intensiivsed kaks nädalat. Siis tulid juurde ka graafilised disainerid Hmm Creative Studiost. Nemad kujundasid eesruumi seinamaalingu, vaatasid uue kontseptsiooni üle ning tegelesid logo ja imagoloogiaga. Siis lendas justkui šampusekork pealt ära, kogu töö läks edasi,” meenutas Kalpus. Tööprotsessi edendas palju vastastikune usaldus. “Olen väga tänulik, et Aile ja Mart meid usaldasid. Just, et nad ütlesid, et teie olete disainerid, teie teate,” sõnas ta.

Pind peab müüma