Rein Toomla: valitsus saab nüüd kergendatult ohata

Kõik need korrad, kus presidendi valimine on läinud valimiskogusse, on president ära valitud väga minimaalselt. Läbikukkumine on rippunud kogu aeg õhus. Üllatus oli see, et see nii kolinal juhtus.

Et neid tühje sedeleid nii palju oli?

Loomulikult. Nimetame neid rikutud sedeliteks. See on erakordselt halb märk. Ma arvan, et seda tehti täie mõistuse juures, teadlikult. Selle taga oli soov kukutada valimised läbi ja viia need tagasi riigikokku – algatada protsess uuesti. Kui neid sedeleid oleks olnud 5–10, siis võiks rääkida peataolekust või solvumisest. Kuid neid oli 10 korda rohkem – sealt kumab läbi soov läbi kukutada.

Soov kukutada läbi siis selleks, et enda meeliskandidaati uuesti upitama hakata?

Suur solvumine, et oma kandidaat ei osutunud valituks. Et viime asja riigikokku tagasi ja äkki seal osutub meie kandidaat valituks. Nad käitusid nagu kehvad malemängijad!

Olukorda on võrreldud ka peegeldusega tänasest Eesti ühiskonnast, mida sellest arvate?

Seda ma ei arva, et ühiskonnas asjad nii oleksid. Valimiskogu liikmed ei suutnud mõelda natuke kaugemale – teist ja kolmandat käiku ette. Nende ülesanne oli valida mitte persooni, vaid täita institutsiooni koht. Persoon pole selles kontekstis kõige tähtsam. Aga nad ei saanud sellega hakkama ja käitusid väiklaselt. Tagantjärele nad võivad leida kümneid põhjuseid, miks nad nii tegid, kui keegi julgeb öelda. Võib-olla aastakümnete pärast keegi oma mälestustes kirjutab, aga hästi ei usu seda.

Kas teate, kui palju oli rikutud sedeleid 20 aastat tagasi? Neid oli 50 – nüüd tehti aga uus Eesti rekord.