Treenerite palkade anarhia on läbi

2013. aasta lõpus oli olukord päris käest ära läinud: Eesti 4400 treenerist töötas 3100 ilma töötasuta, töö eest palka saanute keskmine brutopalk oli ainult 290 eurot. Treenerid töötasid kas vabatahtlikult või vohas maksuvabade stipendiumide maksmine. Liiatigi, 400 treenerit ei saanud mingit sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. See tähendab – ei haigekassat, ei pensionifondi. Maksuamet uuris anarhia tagamaid ja selgus, et Eesti spordis vohab ohjeldamatu stipendiumimajandus, mida isegi ei varjata.

Treeneritele mustalt palka maksvatele spordiklubidele võis tunduda kõik jokk – 2000. aasta valitsuse määrusega olid maksukohustusest vabastatud „õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavad stipendiumid“, kui neid maksev spordiklubi oli tulumaksusoodustusega MTÜde nimekirjas. Liiatigi ei jätkunud spordiklubidel lihtsalt piisavalt raha, et päris palku maksta. Maksuameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi on aga resoluutne: töötasu on palk, mitte stipendium, ja sellelt tuleb tasuda maksud. Maksuamet hakkas spordiklubisid pitsitama.

Veenev näidispoomine Martin Reimi jalgpallikoolis

Kuid Tishlergi tõdes, et Audenteses tulid samuti suurenenud palgakulud enne kui riigi abikäsi. „Meie jaoks käivitus palgatoetuste süsteem päris pika intervalliga: maksime maksudega lisakulusid varem, kui saime mingit lisatulu. See süsteem käivitus 2015. kalendriaastaga, aga laste treeninghooaeg algas juba sügisel. Tõstsime siis sügisel treeningtasusid umbes 15%, kuid õnneks vanemad reageerisid mõistlikult ja elasid selle üle,“ rääkis ta.

Jää hakkas liikuma EOK ja haridusministeeriumi loodud Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse juhi Toomas Tõnise sõnul 2014. aasta algul. 2013. aasta lõpus maksti treeneritele koos maksudega palkadeks 6,14 miljonit eurot ning 2014. aastal juba 8,6 miljonit, kuigi treenerite palgatoetus polnud veel rakendunud. Seda olukorras, kus ausat palka sai üldse vastavalt 37% ja 39% kutsega treenerkonnast. „Kõik olid hirmul ja maksuamet kukil, Reimi jalgpallikooli näidispoomine eeskujuks. Spordiklubides makstavad maksuvabad stipendiumid selle võrra ka vähenesid,“ meenutas Tõnise.

Liivamägi tõdes samuti, et pilt on läinud palju paremaks. Vähenenud on nende treenerite arv, kes ei saa mitte kusagilt sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Tõusnud on ka treenerite keskmine töötasu. „Treeneriteenuse omahind on nüüd kallim, kuid varem oli see kunstlikult madalal, sest palka maksti mustalt.“

Taotlusi rohkem kui riigil raha

Tänavu saavad tehtud töö eest palka Eesti üle 4000 treenerist rohkem kui pooled. Seda seisus, kus kolmveerandi treenerite põhitöökoht on nagunii kusagil mujal. Käest läinud olukorra päästerõngas on peale maksuameti hirmutamise eelkõige riiklik treenerite palgatoetusfond. Täpsemalt on see mullu 3,5 miljoni euroga käivitunud palgafond suunatud kõrgema ehk 5.-7. kategooria noortetreeneritele – see tähendab umbes 1800 Eestis tegutsevale kutsega treenerile.

Tõnise rõõmustab, et tema 35aastases spordijuhi karjääris on treenerite palgatoetusfond kõige õnnestunum projekt. „See jõuab tuhandeteni. Kasu on tunnetatav,“ ütles ta.

Ta märkis, et selle fondi loomise vajalikkuses polnud poliitikuid väga raske veenda. Maksuamet oli oma nõudmisega stipendiumide asendamises maksustatud palgaga sedavõrd resoluutne, et spordiklubid hakkasid järjest treeningute hindu tõstma, et suudaksid palgad välja maksta. „Üks argument oligi lapsevanematele langeva koormuse pidurdamine.“

Treenerite palgatoetus töötab üldjoontes nii: mullu 3,5 miljoni eurone fond on tänavu juba 4,1miljoniline ning see summa jagatakse taotluste alusel laiali kõikidele kõrgema kategooria treeneritele, kes tegelevad noortega. Aluseks on võetud kultuuritöötaja keskmine palk 770 eurot, millest poole tasub fond, teise poole paneb klubi, kus treener töötab. Klubi võib mõistagi panustada ka rohkem, kuid fondist saab üks treener kuni 468,3 eurot (brutosumma koos maksudega).

Parem vähem, aga rohkematele

Kuna avaldusi palgatoetuse saamiseks laekus nii mullu kui ka tänavu rohkem, kui selle summa väljamaksmiseks piisaks, korrutatakse summa läbi koefitsiendiga, et kõik taotluse esitanud treenerid siiski saaksid toetust. Tõnise põhimõte on, et parem rohkematele vähem, peaasi, et kõik treenerid tunneksid, et nende tööd hinnatakse ja toetatakse.

Aastaga tõusis etaloniks võetud kultuuritöötaja keskmine palk küll 70 euro võrra, kuid toetusetaotlusi laekus samuti sedavõrd rohkem, et ühe treeneri jaoks oli toetussumma kasv siiski kaduvväike.

„Kui treeneri võit on praegu eelmise aastaga võrreldes 63 senti, siis ma olen kindel, et see kasvab edasipidi kiiremini. Kahe aasta võrdluses kasvasid toetatud treenerite töötasud 3,4 miljoni võrra, mis on eeldatav summa, sest me maksime toetustena välja umbes sama palju. Riigile laekus selle toetuse pealt täiendavalt makse 1,3 miljoni euro eest,“ märkis Tõnise.

Kus toetusi, seal pettusi

Esimese aasta põhjal on Spordikoolituse ja -teabe SA tuvastanud ka palgatoetust välja petta üritanud spordiklubisid, kuid süsteem on nõnda automaatne, et peilib sihtasutuse juhi Toomas Tõnise sõnul välja kõik riukalikud plaanid.

Palgatoetuse taotlemine käib Eesti spordiregistri veebilehe kaudu, mida ei saa petta Tõnise selgitusel lepingut sõlmimata. „Kõik treenerid peavad olema kirjas ka spordiregistri avalikus vaates, seega ei saa toetust taotleda oma suvalistele sõpradele-sugulastele,“ märkis ta.

Tõnise ütles, et mõned klubid on läinud libedale teele, kirjutades lõdva randmega treeningtunde algusajaga natuke varem ja lõpuajaga natuke hiljem kui tegelikult, näidates treeneri töökoormust sellega tegelikkusest suuremana.

„Samas jälgivad seda ka omavalitsused ning treeningajad on ju kirjas ka spordiklubide kodulehekülgedel. Lisaks, mida rohkem klubid luiskavad ja valega raha taotlevad, seda väiksemaks jääb ühele treenerile makstav toetus,“ sõnas Tõnise.