Äkki on viga riigiabi reeglites?

Euroopa Komisjoni otsus, et Estonian Airile aastatel 2010–2014 antud riiklikud toetused olid vastuolus Euroopa Liidu riigiabi eeskirjadega, on meie Euroopa-lõimumise senises ajaloos vaieldamatult tõsiseim tagasilöök. Kohustus riiklikule lennuettevõttele antud abi Eesti maksumaksjatele – ehk siis meile kõigile – tagasi maksta tõi kaasa lennufirma tegevuse lõpetamise ja algatas tulise debati teemal, kes on toimunus süüdi ja peaks tehtud vigade eest vastutama.

Olukorda pingestab tõsiasi, et Euroopa Komisjonil on tulnud varem mitmel korral hinnata seda, kas liidu uued või „tuumikust“ kaugemale jäävad liikmesmaad on riiklike lennuettevõtete toetamisel järginud kõigile üheselt kehtivaid konkurentsireegleid või mitte, ning paljudel juhtudel – näiteks lätlaste airBalticu, tšehhide CSA ja poolakate LOTi puhul – on tarvitusele võetud meetmed tunnistatud riigiabi reeglitega kooskõlas olevaks. Estonian Airi juhtum on ilmekas näide sellest, kuidas riiklikud strateegilised, ärilised ja poliitilised huvid-ambitsioonid põrkuvad Euroopa Liidu jäikade reeglitega.

Arusaamatu abiandmine

Tänaste arengute juures, kus kohalikud poliitikud vaatavad lootusrikkalt Nordic Aviation Groupi suunas, on õigustatud küsida, kui suur on võimalus, et paari aasta pärast tuleb silmitsi seista sarnase olukorraga. Kuni ELi riigiabi reegleid ei muudeta ning riikide majandusoludele ja vajadusele nendega arvestada tähelepanu ei pöörata, on selline oht täiesti olemas. Seega tuleks ka siseriiklikul tasandil lisaks ELi reeglite edasisele korrektsele jälgimisele otsida aktiivselt liidu tasandil lahendusi, kuidas ääreriigid saaksid neile vajaliku teenuse, ilma et see moonutaks suurfirmade poolt kujundatavat üldist konkurentsisituatsiooni.

Ideaalis võiks Euroopa Liit liikuda tulevikus selles suunas, et iga tehtav otsus oleks esmalt analüüsitud regionaalse tarbija ja konkreetse ühiskonna vajaduste põhiselt. Uue aluslepinguga seotud debatid on juba alanud ja edasiminekuruumina nähakse just siseturu paremat toimimist, probleemide vähendamist perifeeriariikides ning kodanike toetuse kasvu ühistele poliitikatele. Riigiabi reeglistiku reformimine neist ideedest lähtuvalt, aga ka laiemalt majandusliku arengu toetamine perifeerias oleks üks võimalik arengusuund, mida saaks muuhulgas toetada Eesti Euroopa Liidu eesistumisprioriteete ja programmi ette valmistades.

Kuni riigi tasandil ei nähta suuremat pilti ning ei olda valmis aktiivselt selle kujundamises osalema, ei ole ka riigi plaan B Nordic Avaition Groupi näol jätkusuutlikkuse seisukohast ülemäära usaldusväärne.