Proua Timtšenko: suur raha on raske koorem

Abielupaar Timtšenko tuli Šveitsist Venemaale tagasi juba aastaid enne sanktsioonide kehtestamist. „Tegelikult me tulime ammu enne seda. Oma kuus või seitse aastat tagasi,“ meenutas Jelena Timtšenko. Ümberkolimise põhjus oli nende laste otsus minna pärast õpingute lõppu elama ja töötama Venemaale. „Vanem tütar spetsialiseerus Oxfordis inglise kirjandusele ja noorem lõpetas kiitusega Edinburghi ülikooli filosoofia ja prantsuse keele alal. Mis puutub mu mehesse, siis suure osa ajast veetis ta nagunii siin – äriasjad. Baas oli meil seal, kuni poeg seal koolis käis,“ rääkis proua.

Praegu õpib poeg rahvusvahelisi suhteid, kuid millises kõrgkoolis, selle jättis proua Timtšenko täpsustamata. Kas poeg ka pereäris jätkab, pole veel selge. „Me ei suru talle oma tulevikunägemust peale. Ütleme: tegele sellega, mis sulle huvi pakub. Võimalik, et see on äri, sest ta on sel alal võimekas,“ rääkis Jelena Timtšenko.

Ärimehe kaasa tunnistas ka, et pärast sanktsioonide alla sattumist 2014. aasta kevadel on tema mees hakanud rohkem töötama kui enne. „Eelkõige on see seotud äriga. Lisaks sellele on tal kasvanud koormus Vene-Hiina ärinõukogus.“ Muid suuremaid muutusi nende ellu sanktsioonid toonud ei ole: „Me ju alustasime kunagi Piiteris kommunaalkorteris, mis on üldse eriline elukeskkond. Nii et meid ei saa raskustega hirmutada.“

Kooselu algus lutikate ja boršilõhnaga

Gennadiga tutvus Jelena „kuskil 40 aastat tagasi“. Mõlemad õppisid tehnikaülikoolis, kuid erinevatel kursustel. “Tutvusime tudengitena ja kolme aasta pärast abiellusime,“ meenutas Jelena. Kooselu alustasid nad Leningradi ühiskorteris. „Lutikad, boršilõhn köögis. Väike tuba. Mäletan, et kui me tõime vanema tütre sünnitusmajast, siis ta magas meil kohvris. Nii elasime ja töötasimegi, mees alustas tehases meistrina. Kaks väikest last, kauplusejärjekorrad, kõik nagu teistelgi,“ jutustas proua Timtšenko. Muutused tulid 1990ndate aastatega, kui Gennadi alustas äriga. „Siis võisime endale juba lubada autot, reise, maja.“

Vastates küsimusele, mis on suure raha teenimise mõte, vastas Jelena Timtšenko, et tema jaoks lõpeb „raha eelis teatud summa juures. Jah, on liikumisvabadus, hea meditsiiniteenindus, autode ostmise võimalus, laste haridus, aga pärast mingit numbrit saab raha raskeks koormaks, suureks vastutuseks“.

Tema sõnul ei ole raha talle ega tema mehele eraldi eesmärk. „Mäletan, kuidas on raha teenida – see ei ole kerge. Aga me suhtume rahasse filosoofiliselt. Hästi rahulikult,“ rääkis proua Timtšenko Ogonjoki lugejatele.

Heategevusprojektid, millega Timtšenkod tegelevad, on „suunatud inimeste suhtumise muutumisele oma kodukanti, toetades nende initsiatiive ja vastutust enda ümber toimuva pärast“. Nii on tema fond käivitanud Karjalas Venemaa jaoks pilootprojekti, kus vanuritel diagnoositakse distantsilt kroonilisi mitteinfektsioonilisi haigusi.

Timtšenkote peres on fondis igaühel oma vastutusala, räägib Jelena: „Meie tütar Ksenjaga arendame kultuurisuunda ja vanema põlvkonna toetamise programme… Gennadi Nikolajevitšil on see muidugi sport - neid projekte jälgib ta pinevalt.“ Tema südameasjaks on laste hokitreenerite väljaõpetamine ja turniiride korraldamine. Fondil on veel üks eraldi suund – vanemateta laste toetamine.