Osav purjetaja teenib miljoneid

Sel nädalal peetakse Eestis Euroopa avamerepurjetamise meistrivõistluseid. Selle ala kroonjuveel on aga tänavu juuni lõpus Göteborgis finišisse jõudnud, üheksa kuuga maakerale ringi peale teinud Volvo Ocean Race. Võistlus, mis on raske nii füüsiliselt – magada saab kuude jooksul heal juhul neljatunniste lõikude kaupa – kui vaimselt, sest merel ollakse nädalaid ning perest ja lähedastest eemal kuude kaupa.

See ala pole harrastajatele aga pelgalt hobi ja kirg, vaid ka sissetulek, töö. Ehkki jalgpalluritele maksvate ehk kümnete miljonite eurodeni Volvo Ocean Race´i ümbermaailmaregati palganumbrid ei küündi, motiveerivad need karmides tingimustes pingutama.

Üle 10 000 euro kuupalgaks ka algajale

Raskeim töö kirjatsurale - reporter ookeanijahil

Võistlustel reportaažide tegemine pole just kerge ühelegi ajakirjanikule, aga karmil regatil uudiseid vahendada on konkurentsitult raskeim ettevõtmine. Meeskondade ajakirjanikutööd reklaamitakse kui selle ala maailma raskeimat. Iga paadi meeskonda saatis meediaproff ja kuue inimese leidmiseks kandideeris 2000 inimest.

Võistluse peakorraldaja sõnul tuleb ses ametis ühekorraga olla nii kisakooritüdruk kui diplomaat ning samas ka multitalent, kes esitab satelliitside vahendusel professionaalseid videoid, artikleid ja fotosid. Otseselt purjetamisega seotud ülesandeid nad pardal teha ei tohi. Et nende tööst sõltub mõõduvõtu jõudmine publikuni, valitakse ka parim pardareporter. Tänavu teenib selle nimetuse ning 20 000 eurot võidujahil seilanud jänki Matt Knighton.

Knighton kirjeldas oma tööd nii: "Magan alati kaamera voodi kõrval, valmis tegutsema. Aitan meeskonna toitumist jälgida, et nad saaksid piisavalt vett ja toitaineid, see võtab osa päevast. Pildistan, kuni päevavalgust jätkub, või ka kuuvalgel ja siis veedan 3-4 tundi päeva foto- ja videosaaki toimetades, enne kui mõneks tunniks puhkama saan."

Talle valmistas enim füüsilist pingutust paadis, ainult üht kätt kasutades, ringi liikumine ja samas poole miljoni euro väärtuses fototehnika kandmine. Vaimset pingutust nõudis lisaks väikesel suletud territooriumil uute ideede loomisele ka pikk lahusolek perekonnast. „Teadmine, et toetan mehi ja olen tiimi liige, andis jõudu jätkata... tegin seda nende jaoks, kes olid minu kõrval. Armastan näidata publikule pilte, mida nad muidu kuskil kunagi ei näeks,“ rõõmustas ta.

Võidu hinda küsi võitjatelt

Regatilinnak Göteborgi Frihamneni sadamas laius juuni lõpus oma tiimitelkide, sponsorisaalide, näituste ja lounge'idega kilomeetrisel alal. Plagud ja plakatid, tribüünid pealtvaatajatele, uhked ajaloolised laevad ja seitse äsja maailmameredelt naasnud innovaatilist jahti – Volvo ookeaniregatt (VOR) on lõppenud. Nüüd räägivad üheksa kuud päikeses, tuules, külmas ja tormis karastunud purjetajad kail oma lugusid.

Et kujutada ette, kuidas on elada möllaval merel kihutavas süsinikust konservikarbis, milles tubli annus soolast merevett, söögiks vaid kuivatatud toit, uinudes külmades märgades riietes neljatunniseks uneks (kui sedagi) vahetuste kaupa ja pestes end niiskete salvrättidega. Nende tööelu pole meelakkumine, vaid täis riske ja piiride kompamist nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Igatsus – meremehe sõber.

Et keerulistes olukordades ja ränkrasketes tingimustes jõudu saada, mõtlevad purjetajad tihti oma lähedastele. Küsitledes kaiotsal äsja maale hüpanud merekarusid, tuleb välja, et inimesed teevad asju oma perekonna pärast ja mõtlevad rasketel hetkedel ainult oma perekonnale.

Võidumeeskonna vöörimees Justin Slattery, kellel läks regatil neljas kord ning oli teine kord võita, ütleb, et raskeim oli olla lahus perest, lastest ja sõpradest. „Minu vanim poeg on vaid nelja-aastane, kuid elas regatti väga  sisse. Ta jälgis tulemusi, vaatas iga päev videoid,“ rääkis ta. „Teadmine, et ta hoiab end meie tegemistega kursis aitas mul koist välja ronida, kui oli väga külm ja ma poleks tahtnud tekile minna. Raske on kuulda ka, kui kellelgi juhtub midagi halba, näiteks murtakse mast, siis muretsed, et keegi haiget ei saaks.“

Võidukapten: see on ohtlik töö

Enne kui võitjameeskonna kapten, kahekordne olümpiahõbe ja kolmandat korda ümber ilma sõitnud Ian Walker traditsiooniliselt sõidu lõppedes vette visati, jõudis ta paar sõna võidu tagamaadest rääkida: „Meeskond oli parim – täpselt naelapea pihta. Minu jaoks on karm perekonnast lahus olla, mida rohkem aeg edasi läheb, seda raskem ja raskem see on. Mul on väike tütar, kes mind igatseb. Ma ei mõtle eriti probleemidele. Tean, et see, mida teeme, on ohtlik ja ekstreemne.“ Keerulisim oli tema jaoks lähedastest lahkuda ning ta kinnitas, et avamerel oleks nii-nii raske ilma kindla seljataguseta hakkama saada. Samuti motiveeris teda poodiumile minek ja tiimitunne. 

Teist korda ümbermaailmaregatil seilav Adil Khalid, sama jahi roolimees ja trimmer, tõi välja ka rahvusliku eneseteadvuse: “Minu uhkus, mis mind motiveerib, on mu maa ja lipp. Mõistan, et rahvas on mu seljataga,“ kommenteeris Abu Dhabi värvides poodiumi kõrgeima koha hõivanud tiimi liige.

Suurte ootustega ... karile

Ent kõikidel tiimidel ei õnnestu kõik plaani A järgi. Näiteks sõitis tänavu regati teisel etapil India ookeanis karile Team Vestase jaht. Meeskond evakueeriti ning võistlus jäi mitmeks kuuks katki, kuniks alust remonditi ning kaheks viimaseks etapiks taas osalemiskõlbulikuks parandati.

Navigaator puhkas lihtsalt peale raskete ilmaoludega tehtud nädalapikkust pikka ja pidevat ametisolekut õiglaseund ning tema asemel kaarditööd teinul jäi karikoht kahe silma vahele. Jahi kapteni Chris Nicholsoni sõnul olnuks raskem mitte proovida võidusõitu tagasi saada ja regatt tervenisti katkestada. „Tegime kõik, et uuesti võistelda ning olime ümbritsetud sama suhtumisega inimestest. Teadsime, et käsil on suure riskiga ettevõtmine, sest kunagi pole säärase suurusega paati veel taastatud sellise lühikese aja jooksul,“ selgitas ta.