Ametnik: Äripäev poleks pidanud kaitseväelase enesetapust kirjutama

Karnau: Kas Äripäev tegi õigesti, kui tegi sellest juhtumist suure kaaneloo ja kirjeldas enesetapu teinud mehe elu võrdlemisi detailselt? Kas see oli õige otsus Äripäeva poolt?

Siplane: Ei olnud. Kaitsevägi on öelnud ka, et enesetappudest ei räägita. Siin on vähemalt kolm põhjust, miks seda ei tehta. Ameerika on ka hea näide. Sellisest käitumisest rääkimine levitab sellist käitumist, tekib teatav nakkus. Ükski korralik riigi kodanik ei taha sellist nakkust tegelikult luua. Ma ei usu, et ka Äripäev oleks seda tahtnud.

Teine põhjus on see, et sellest asjast rääkimine põhjustab lähedastele uusi kannatusi. Ma usun, et ükski normaalne inimene ei taha põhjustada enesetapja lähedastele uusi kannatusi.

Loomulikult on see teema ka, et faktorid ja asjaolud, mis selle tragöödiaga seonduvad, neid erialaspetsialistid ei avalda oma kutse-eetikast tulenevalt. Seega selline kajastatud ajalehes jääb paratamatult ühekülgseks. Ma ei saa süüdistada kallutatuses. Tahe oli võib-olla hea, aga neid järeldusi nende andmete pealt ei saaks teha.

Kunnas: Vabale ajakirjandusele ei saa kätt ette panna – ta teeb seda, mida ta peab õigeks ning mida ühiskond tahab lugeda. Muidugi siin teatud isikliku elu detailid, mida oleks parem, kui ei tuleks välja. Aga nagu ma ütlesin, et seda ei saa takistada. Selge on see, et sõjas käinud mehi on meil praegu palju ja sõda muudab inimesi. See on tõsine teema. Kui tehakse otsus sõtta minna, tuleb pärast nende tagajärgedega elada ja toime tulla.

Krjutškova: Pole võimalik rääkida, et USAs tõi avalikkuses enesetappudest rääkimine kaasa suitsiidipuhangu, kui me Eestis ei tea seda, kui palju on üldse on neid mehi, kes on pärast missiooni enesetapu sooritanud. Meil on 2700 meest, kes on käinud missioonil. 900 jätkab neist teenistust kaitseväes. 1800 meest on need, kelle puhul me ei tea, kui palju on neist surnud, mis põhjustel nad on surnud ja palju neist kannatab posttraumaatilise stressihäire käes. Põhimõtteliselt ei tea me nende elust midagi.

Siplane: Pisut vaidleksin vastu. Siin on palju sektoreid, mida me teame. Kõigepealt ma ütleks, milline näeb välja missioonieelne ja missiooni järel toimuv väljaõpet ning toetamine. Enne minekut ja tulekul me kohtume peredega, räägime neile, millised on kohanemisraskused. Räägime, mis on stress ja lahingustress, kuidas abi otsida ja kõike seda. Sama juttu me räägime meestele. On olemas psühholoogiapäevad. Üldine meelsus on see, et inimene ise, kellel võib see probleem tekkida ja tema kaaslased on instrueeritud, et nad teatavad niipea, kui on mingi mure. Me oleme juurutanud sellist lähenemist, et abi küsimine pole nõrkuse, vaid tugevuse märk. Need 1800, kes on reservis, kui kellelgi on probleeme, siis selliste kanalite kaudu see teave meile laekub. Kui küsida teistpidi, siis kas me teostame järelevalvet nende kõikide üle, siis jah, siis 6 kuud pärast reservi minekut on rutiinne küsitlus ja hiljem on pistelised uuringud. Paraku on meie reservis hoidmise süsteem selliselt üles ehitatud, et reservväelane peab ise andma riigile teada, et tal on terviseseisund muutunud.

Karnau: Vaimuhaigus on teatavasti selline, mille puhul inimene ei saa aru, et ta haige on.