Jüri Ross: klient maksab töötajale palka

Kui maksad renti, on 25 aasta pärast taskud tühjad, aga kui võtad pikaajalise laenu, mida maksad, saad lõpetades äri maha müüa. Nii et oleneb, kas tegu on pikamaajooksu või saja meetri sprindiga, metoodikad on erinevad.Nüüd oleme alustanud Tartus  projekteerimisega, mis on huvitav ja annab elule vürtsi juurde. Puhas kaupluse pidamine oleks igav.Ka uued tehnoloogiad on alati huvitavad, näiteks 3D-printer, mis on praegu põnev uus valdkond, mille kohta veel ei tea, mis tulevikus tulla võib.  Kui palju ehitus nõuab ise asjaga kursis olemist ja tegevusel silma peal hoidmist?

Nii mina, tehnikadirektor kui ka jaemüügijuht oleme hariduselt insenerid, nii et jälgime hoolega, petta me end ei lase. Aga meil on palgatud ka inimene, kes tunneb ehitust meist paremini. Enne logistikakeskuse ehitama hakkamist käisime näiteks huvi pakkunud laod läbi, et näha, kuidas on mujal maailma ehitatud ja milline on tehnoloogia, mida kasutatakse. Oleme vaadanud muu maailma tehnoloogiat ka kauplustes  – kuidas on kassad ja valvesüsteemid üles ehitatud.  Kas välismaal on tase kõrgem?

Ei saa öelda, et tase oleks kõrgem, aga häid nüansse leiab. Meie kauplus Peterburi teel annab nii mõnelegi Saksa või Põhjamaade kauplusele tegelikult silmad ette – kui nad meid külastavad, ahhetavad nähes, mis on tehtud. See  eeldab aega, kui oled 20 aastat tööd teinud, peab ka tulemus tulema. Ei saa öelda, et mujalt oleks võimalik terve kontseptsioon üle võtta, aga nüansse leiab igalt poolt, tuleb vaid silmad lahti hoida.Te olete õppinud arvutiinseneriks, mille alusel tegite toona eriala valiku? Mul oli TIPis sugulane, kes oli magnetoonika õppejõud ja kes soovitas ala valida, kuna see on tulevikumuusika. Ei saa kahetseda, see oli õige otsus.   

Mida soovitate täna noortel õppida?

Mehhatroonikat. See on tulevikuala. Mul oli huvitav juhus  – lendasin tagasi Tallinna ja lennukis istus minu kõrval mees, kes oli külmseadmete mehhatroonikaspetsialist. Ta on oma alal nii nõutud, et teda kutsutakse Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ja Lõuna-Aafrikasse.Meil tasuks vaadata kriitilisemalt, mida õpetame. Kui lõpetada ärijuhtimine, siis tekib küsimus, et mis äri lõpetaja hiljem juhib, kas õmblustööstust või elektroonikatööstust, mis ala spetsialist ta täpsemalt on. Ei saa ju juhtida elektroonikatööstust, kui pole selle ala inimene. Ainult üldteadmistest ei piisa, vaja on ka konkreetseid teadmisi.Kui keeruline firma asutamine 1990ndatel oli?

See oli nagu tihe trenn ja spordipäev, kaheksa töötunniga päevas firmat üles ei tõsta, seda peab iga ettevõtlusega alustaja aru saama.Talleksist tulin ära perestroika aegu ja siis võis juba eraalgatuslikku tegevust ilmutada, nii et asutasime sõpradega väikeettevõtte, kus remontisime Juku arvuteid. Paari aastaga hakkas tulema protsessoriga arvuteid ja vaatasime, et ei jaksa varsti peret nii ära toita, sest tulevik on tume. Meil oli haridusministeeriumis tuttav Peeter Lorents, kes kureeris IT-ala, tema soovitas meile Mauri Lahdenperä, kel oli arvutite koostetehas. Lahdenperä andis meile kaupa krediiti ja mina tõin talle Moskvast tarkvara, nii algas meie kaubavahetus.

Alati ei pea firmat omama sada protsenti, isegi palju huvitavam on  koostööd teha – jõuad kiiremini maailma, sest sind soovitatakse. Kes teab, kui kaua oleksin muidu maailma avastanud, võib-olla kümme aastat hiljem oleksin ikka keldris olnud.Ma poleks üksi insenerina keldripoekest välja tulnud, nii et oli õige otsus teha äri soomlastega kahasse. Olin tõsine nõukogude insener, soomlastelt sain esimese aasta jooksul kaubandust ja läbirääkimisi puudutava  know-how, mida mul insenerina polnud – töötasin Talleksi arvutikeskuse juhatajana arvutite keskel, kaubandusest ega välismaal suhtlemisest ning läbirääkimistest polnud mul aimugi. Läbirääkimine tähendas tol ajal seda, et võtsid pudeli Vana Tallinna ja vorstijupi ning läksid Moskvasse, et saada Bulgaaria kettaid või Saksa DV magnetlinte, tol ajal oli äri selline. Aga et minna CeBITile või Frankfurti Paperwordile, mis on täna meie tähtsamaid näitusi, ning alustada välispartneriga läbirääkimisi, seda kogemust ei olnud.

Maurilt õppisin välissuhtluse kohta, aga kauplustele ta eriti rõhku ei pannud. Mul oli idee, et võiks olla ka ilusad kauplused. Vaatasin, mis oli maailmas, eriti Ameerika pool tehtud – seal olid kauplused suured ja  võimsad. Sain sealt ideid ja läksimegi Maurist mööda, kuue aasta pärast olime kontoritarvete poolest suuremad kui nemad Soomes.