Mida venelased tegelikult mõtlevad?

Põhjalikus artiklis kirjeldab väljaanne erineva kogemuse ja päritoluga venelaste suhtumist Venemaa ajaloolisse rolli, nõukogude okupatsiooni ja poliitilistesse liidritesse. 

Ühe näitena räägib loos venelasest tudeng Vera Lapina, kelle elektriinsenerist vanaisa kolis Tallinnasse 1970ndatel. Lapina sõnul kolis vanaisa Eestisse täis entusiasmi ja soovi aidata seda riiki arendada. "Aga nüüd on neist saanud okupandid," nendib Lapina. Ta meenutab, et tema vanaisa õppis eesti keelt, kuigi see oli raske, ja vanaema oli euroopalikku Tallinna tõeliselt armunud. Nüüd aga pole sellistest positiivsetest tunnetest enam suurt midagi alles jäänud. 

Teine tudeng, Alexandra Kondusova, kes õpib Peterburis majandust, ütleb, et Balti riigid on lihtsalt tänamatud. "Balti riikides oli väga vähe tööstust enne nõukogude aega," kinnitab ta. "Meie andsime neile kõik, aga nüüd nad eitavad seda."

Neile tudengitele näidati Vilniuses toimunud seminaril filmi Leedu kunagisest legendaarsest korvpallikoondisest. Filmis kirjeldavad sportlased, kui alandatuna nad ennast tundsid 1988. aasta olümpiamängudel Nõukogude Liidule olümpiakulda võites, kui kõik pidasid neid venelasteks. Ja kui uhked nad olid 1992. aasta olümpial Barcelonas värskelt taastatud Leedu riigi eest võideldes. 

Vene tudengitel oli enda sõnul raske seda filmi vaadata - raske ja arusaamatu oli näha inimesi Nõukogude Liidust nii halvasti rääkimas.

Samasugune uskumatus teemakäsitluse üle tabas Vene keskkooliõpilasi ühes California koolis, kus nad veetsid aasta vahetusõpilastena. Venelased ei uskunud oma silmi, kui nägid, et ajalooõpikus käsitleti Stalinit ja Hitlerit kõrvuti kui ühesuguseid näiteid totalitaarse võimu esindajatest. Samuti ei suutnud nad rahulikult kuulata arutelusid selle üle, kes ikkagi võitis Teise maailmasõja. Üks Vene vahetusõpilane läks lõpuks endast nii välja, et tõusis klassis püsti ja hakkas Vene hümni laulma.