Kuidas maaomanik saab ulukikahju kompensatsiooni?

Metsas saavad kõige rohkem kahjustada männi kultuurid, kased, kuused ja haavad. “Suurtest puudest koorivad 30–40aastast kuuske. Põllul nisu, hernest ja heinamaid,” rääkis Pärnpuu. Kahju suurust hindas ta hektari metsakultuuri rajamise kuluna – ligi 3000–4000 eurot, mille sisse kuuluvad maapinna ettevalmistus, taimed, istutamine, hooldus mitu korda, täiendamine jne. “Suurte puude kahjustusi koorimise korral väga raske määrata,” sõnas ta. Kahjust teavitamine on maaomaniku teha. “Metsaga on asi konkreetsem,” ütles Pärnpuu selgitades, et kahjustusest tuleb vastavalt seadusele teatada keskkonnateenistusele, seal tehakse akt.

“Aga põlluga on asi hullem, sest ma ei tea isegi sellist komisjoni ega sellist pädevust omavate inimeste olemasolust midagi, kes oskaks tekitatud kahju hinnata,” tunnistas Pärnpuu. “Enamasti on kahjud kõige suuremad teravilja puhul,” tunnistas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Berit-Helena Lamp, kuid lisas, et ulukikahjude korvamisse riik ei sekku. “See käib maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja ehk jahiseltsi vahel. Ehk siis, kui on ulukikahju, siis peab maaomanik esitama teatise jahipiirkonna kasutajale,” jätkas Lamp.

Kahjud hüvitab jahipiirkonna kasutaja

“Kuivõrd maaomanike ja jahiseltside vahelised lepingud ja hüvitamine on kahe osapoole omavaheline asi, siis puudub meil igasugune statistika selle kohta, kas ja kui palju on jahiseltsid maaomanikele uue jahiseaduse alusel hüvitist maksnud,” selgitas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja. Eesmärgiks mitte kompensatsioon, vaid ennetus. Pärnpuu sõnul ei soovi tegelikult metsa- ja põllumees mitte kahjude hüvitamist, vaid et kahjud oleks minimaalsed. “Samas oleme me nõus, et metsas on ka loomi vaja,” sõnas ta. Hiiumaa metsaseltsi juhatuse esimehe ning Erametsaliidu juhatuse liikme Aira Tossu sõnul ei ole veel paljud erametsa omanikus ulukikahju ennetamise teatise esitamisega harjunud. “Sel aastal on see alles teine kord, kui kahju ennetamise teatist saab esitada,” sõnas Toss.

Samas rõhutas Toss, et ulukikahjude ennetamise teatise eesmärk on eelkõige just kahjustuste ärahoidmine. “Kui jahindus toimiks vaid sellel põhimõttel, et kütitaks neid ulukeid, mis jahimeestele atraktiivsed, siis oleksid maaomanikud väga kaitsetus seisus,” selgitas ta. “Jahinduses on atraktiivsed ikka vanad pullid, kellel suured sarved – need on siis trofeed ja jahimeeste uhkus, aga nagu me kõik teame, ei saa ükski ulukiasurkond koosneda vaid vanadest uhketest sarvekandjatest,” lisas Toss, “looduses on liigid ikka mõlemast soost, nii emas- kui ka isasloomad ja igas vanuses. Ja maaomaniku vara söövad nad kõik, seega maaomanike huvi on ikka see, et kütitaks ikka ka neid ulukeid, mis jahimehe jaoks vähem atraktiivsed.”

Ulukikahjustuste ennetamise teatise eesmärk ongi Tossu sõnul see, et teada anda, millised ulukikahjud võivad sellel maatükil tekkida ja milliste kahjustuste ärahoidmine on jahimeestele maaomanike poolt eesmärgiks seatud selle teatise esitamisega. Maaomanikke ei ole alati lihtne leida, et leping sõlmida.

Seisukohta toetas ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. “Eelkõige peaksime rääkima just ennetustööst, sest ilmselge on see, et keegi kahjusid ei taha. Kui asi jõuab juba kahjude hüvitamiseni, siis on see mõlemale asjapoolele ebameeldiv kogemus, sest jahimehed peavad maksma ja maaomanik ka kannatada saanud,” rääkis ta. Kortsi sõnul on prioriteet ennetamisel, selleks on aga vaja teha koostööd ning oluline, et info liiguks.

“Tihtipeale on probleem just selles, et jahimees tahaks maaomanikuga lepingut sõlmida, aga omaniku leida ei ole alati just kõige lihtsam,” selgitas Korts lisades, et Eestis on 324 jahipiirkonda, iga piirkond on keskmiselt 10 000–12 000 hektarit ja piirkonnas on kuskil 500–1300 maaomanikku. “Hetkel on omanikel kergem leida jahipiirkonnad, rohkem infot on avalik,” sõnas ta.