Investorid valmis võlakirjaturgu äratama

Enamik selliseid pabereid on Riisbergi sõnul lühiajalised ega oma reitingut, mis omakorda praktiliselt välistab näiteks pensionifondide huvi nende vastu. Erainvestorid osalevad kohalikul võlakirjaturul väga valivalt ja pigem on nad kasutanud professionaalseid varahaldureid, kel on olnud nii info vahendamise kui ka nõustamise roll, lisas ta.

Krahhi järelmid

Nasdaq Tallinna börsi emitenditeenuste juhi Kalle Viksi sõnul on Eesti võlakirjaturg 5-6 aasta tagusest võlakirjakrahhist tasapisi taastumas ning uusi emissioone tuleb järjest juurde. Küll aga pole võlakirjad viimastel aastatel börsile jõudnud, kuna väikese mahuga võlakirjaturul ei anna börsilolek konkurentsieelist.

"Praegu leiavad suunatult emiteeritavad võlakirjad suhteliselt lihtsalt investorid ning ei ole ka hilisemat kauplemisvajadust, sest võlakirju hoitakse enamasti kuni lunastamistähtajani. Kui võlakirjad muutuvad finantseerimisvahendina populaarsemaks, siis tekib ka suurem vajadus järelturu ja teabe jooksva avalikustamise vastu," rääkis Viks.

Eestis võib võlakirju emiteerivad ettevõtted jagada kahte rühma – suured rahvusvahelised- või riigiettevõtted ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Veel kümme aastat tagasi olid aktiivsed emiteerijad ka pangagrupid ja suurkontsernid nagu Kesko ning Tallinna Sadam. Praegu on suurtest ettevõtetest võlakirjaturul ainult kaks riigiettevõtet Elering ja Eesti Energia.

Ühe suurima võlakirjade väljalaskmise nõustaja Redgate Capitali vanempartneri Aare Tammemäe sõnul annavad Eesti võlakirjaturul tooni kohalikud väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Firmadest domineerivad tarbimislaene ja järelmaksu pakkuvad finantsettevõtted, sest neil on raske pankadest finantseerimist saada. Lisaks ka kinnisvara arendusega seotud ettevõtted, näiteks Pro Kapital.

Riisbergi sõnul ongi arutelude keskpunktis probleem, et napib piisavalt kvaliteetseid ettevõtteid, kes võiksid võlakirjaturul raha kaasata. Samas on tema hinnangul vähemalt sama terav probleem ka investorite leidmine, kuigi suur osa inimeste raha seisab lihtsalt kontol. "Väiksemate ehk kuni paarikümne miljoni euroste emissioonide puhul ei ole võlakirjadel püsivat investorbaasi, kel oleks kohalikesse instrumentidesse investeerimise kogemus. Iga emissiooni puhul tuleb korraldajatel teha kõvasti müügitööd ja emissioonid töötavad üldjuhul "kõik või mitte midagi" põhimõttel. See tähendab, et kui mahtu täis ei saada, jääb emissioon ära ning korraldajatele jäävad vaid kulud kanda," iseloomustas Riisberg.

Tammemäe kinnitas, et võlakirjad tänu suurtele nominaalväärtustele tõepoolest atraktiivsed vaid jõukamale investorkonnale. Võlakirjaturu areng võiks aga pakkuda ka väikeinvestoritele täiendavaid võimalusi. See aitaks laiendada eestlaste valikuvõimalusi ning investeerimisriske hajutada.