Rahvatants vabastab tööpingetest

Sindi linnapea on mõnes mõttes traditsiooniline mees, kes uskus, et ega tema selle tantsimise värgiga hakkama saa ja parem on kohe mitte proovidagi. Siis aga kavaldas kaasa ta üle, soovides sünnipäevakingiks ei midagi muud kui seda, et mees tuleks temaga segarühma tantsima. “Kõige parem kingitus on ju see, mida naine ise soovib,” ütles ­Šorin ja lisas, et nüüd tunnistab ta avalikult, et tegelikult talle väga meeldib tantsida. “Üldse ei kahetse sinna sattumist. No ja tegelikult on mul ju rahvatants geenides. Ema ja isa said tuttavaks just rahvatantsu trennis.”

Vaimne ja füüsiline väljakutse. Küsimuse peale, kas Šorin võtab rahvatantsu kui sporti või ajaviidet, vastas ta, et rahvatantsus on olemas kõik osad. “Ta on vaimne ja füüsiline koos. Pea peab tegelema sellega, et tantsumuster ja liigutused oleks meeles, aga samal ajal on ju liikumine kehaline tegevus.”

Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna rahvakultuuri peaspetsialist ja rahvatantsu juhendaja Alli Põrk on öelnud, et pingelise töö tegijatele on rahvatants eriti hea hobi, sest tantsutrenn vabastab tööpingest ega lase tantsu ajal argimuredele mõelda. “Peab tunnistama, et täpselt nii see on ja töömured pähe ei tule,” kinnitas Šorin.

Hobi on Šorinile oluline ka seetõttu, et seda saab abielupaar koos harrastada. Tema sõnul saavad need, kes käivad erinevatest perekondadest, kokku vaid kord nädalas tantsuplatsil, temal on aga võimalik ka kodus harjutada, mis on meelde­tuletuseks vahel hea.

Samas on ju peale rahvatantsu veel terve hulk hobisid, mida paari kaupa harrastada. Mis siis ikkagi rahvatantsus meeldib? “Rahvatantsul on mingi vaimne efekt. See toimib siis, kui tants on nii selge, et enam ei pea mehaaniliste liigutuste peale mõtlema ja muusika hakkab sulle ette ütlema, millised emotsioonid tulevad. Sa tunned, et hakkad mingit lugu jutustama,” suudab Šorin kerge vaevaga selgeks rääkida tantsu ühe paeluvama nüansi – tantsija tunde tema sees.

Rahvariided mängivad olulist rolli. Kuna Šorini teiste hobide hulka kuulub ka huvi ajaloo vastu, tunnetab ta tugevat puutepunkti rahvatantsu ja ajaloo vahel. Rahvariideid kui rahvusliku tantsu olulist osa väärtustab Šorin kõrgelt. Sindi linnapeal ja tema naisel on traditsioon käia pärast esinemist Pärnus Riia maanteel asuvast Statoili bensiinijaamast kohvi ostmas, kus rahvariided inimeste tähelepanu tõmbavad. “Teatud märgilisus selles on. Näitad midagi ja üllatad inimesi, enamjaolt positiivselt,” rääkis ta.

Rahvatants ei ole üldiselt kallis hobi,  tasuda tuleb treeneri ja ruumi eest, enamasti on rühmadel rahvariided olemas, kuid alustavad rühmad peavad kultuuri toetava lisarahastuse abil esinemisriided soetama. Hobiga kaasneb rahalisi kulutusi ka siis, kui rühm külastab kas mõnda tantsuvõistlust või teisi riike. Kirmas on käinud esinemas paljudes riikides. Sellel aastal minnakse Austriasse tantsufestivalile, mille osalustasust vabastati rühm tänu eelmisel aastal Peterburi festivalil saavutatud teisele kohale. 

Kellele rahvatants sobib ja kellele mitte? Šorin võttis asja kokku: “Kui minult oleks seda küsitud neli aastat tagasi, siis ma oleks öelnud, et minule ei sobi. Nüüd oskan öelda, et rahvatants sobib inimesele, kes sobib hästi kollektiivi, kes tahab selles kaasa lüüa,” ning lisas naerdes: “Rütmitunnetus kulub ka ära, siis on lihtsam tantsida.”