Hea otsuse 4 vaenlast

Sissekodeeritud eelarvamused. Teavet kogudes leitakse üles eelkõige just need infokillud, mis toetavad inimese enda varasemaid kogemusi, uskumusi ja hoiakuid. Ehk lihtsamalt öeldes: eelarvamused on meile sisse kodeeritud.

Inimene näeb seda, mida näha tahab. Kui meil on isu osta uus telefon, siis hakkame nägema rohkem argumente, mis kõnelevad selle kiire ostmise poolt, ning oleme vähem vastuvõtlikud argumentidele, mis ütlevad, et ostu tuleks edasi lükata. Ja me tegeleme sellega pidevalt: “Kuidas sulle mu uus särk/auto/töö meeldib?” küsime oma sõpradelt ja kolleegidelt. Ning vastuseks ootame alati neid ütlusi, mis kinnitavad meie otsuse õigsust (ehkki vahest lisame moe pärast, et “ütle ­ausalt”).

Kognitiivse eelarvamuse ehk enda hoiakutele ja uskumustele tuginevale otsusele kinnituse otsimise suurim häda on see, et ta võib tunduda tõsimeelse analüüsina. Me justkui kogume otsuse tegemiseks andmeid, analüüsime neid ja siis alles teeme otsuse. Tegelikkuses oleme aga sageli kogunud vaid neid andmeid, mis kinnitavad juba meie varem eelarvamusena tekkinud otsust. Või siis otsuse tegemisel lihtsalt eirame andmeid, mis ei lähe kokku eelarvamusega.

Kuidas kognitiivset eelarvamust otsustes vältida? Kaalu vastupidise otsuse mõju, soodusta konstruktiivset kriitikat – alati peaks olema keegi, kes argumenteerib eriarvamuse poolt. Hinda otsust eemalt – kuidas on varasemad sarnased otsused-tegevused teistel õnnestunud, kuula teiste kogemusi, vaata statistikat.  Katseta, tee enne suuremat panustamist eksperiment.

Lühiajaliste emotsioonide prevaleerimine. Kui  inimestele antakse valida, kas nad saavad väiksema summa kohe kätte või suurema summa mõne aja pärast, siis valitakse reeglina väiksem summa kohe kätte. Sageli avaldavad mõju kaks lühiajalist emotsiooni: kokkupuuteefekt (meile meeldib see, mida me juba tunneme) ja kaotusekartus (pelgame kaotusvalu niivõrd, et see kaalub üles võimaliku võidurõõmu). Need kaks panevad meid ­eelistama olukorra muutumatust ning me ei suuda näiteks lahti lasta töökohast, mis ometi tähendab päevast päeva pigem kannatusterada kui ­aasal jalutamist. Hetkeemotsioonid ruulivad.

Kuidas tuua otsustesse pikemat perspektiivi? Eemaldu hetkeemotsioonidest. Järgi reeglit 10/10/10. Kaalu, kuidas sa end tunned 10 minutit pärast otsuse tegemist, 10 kuud pärast otsuse tegemist ja 10 aastat pärast otsuse tegemist.

Jää oma põhimõtete juurde. Mõtle näiteks välja, mis on asjad, mida sa kindlasti ei tee.

Liigne enesekindlus. Kui võtta kokku mis tahes meeskond ja küsida, kui palju protsentides igaüks meeskonda panustab, siis võib päris kindel olla, et kui tulemused kokku liidame, saame tublisti üle 100%. Samasugune ülim enesekindlus kehtib ka otsuste puhul. Võttes vastu otsuse, kipume ülehindama oma teadmisi ja oskusi tulevikku prognoosida. Meil on kalduvus arvata, et tulevik on pigem samasugune kui hetkeolukord, ehkki tegelikkuses toimuvad muutused. Meie võime tulevikku ennustada on tegelikkuses pehmelt öeldes nirupoolne.