Palgatõusu päästik on tööjõu tootlikkus

Eelmisel nädalal Pärnu finantskonverentsil tootlikkusest ja palkade arengust rääkides märkisid Rõõm ja Meriküll, et palkade kasvu nimel tuleks tootmisahelas spetsialiseeruda kõrge lisandväärtusega tegevustele. „Palgatase sõltub tööjõu tootlikkuse tasemest ning pikas vaates saavad meie sissetulekud kasvada vaid siis, kui tootlikkus kasvab samas tempos,“ selgitas Rõõm.

Tema sõnul on reaalne tootlikkus Eestis viimase 12-13 aasta jooksul kasvanud ligikaudu 50 protsenti. „Alates sajandivahetusest on kõrgeim brutopalk olnud finants- ja kindlustussektoris, kuid mullu tõusis liidriks IT-sektor. Kriisist alates on arengud tegevusalade lõikes olnud aga väga erinevad,“ rääkis Rõõm. 

Palju arutatakse ka selle üle, kas meie palgakasv on olnud liiga kõrge või siiski tasakaaluline. Rõõmu sõnul pole paariaastase horisondiga mõtet palkade kasvust rääkida. „Seda, kas palkade kasv on toimunud samas tempos tootlikkuse kasvuga, saab vaadata vaid pikas perspektiivis. Täna oleme tasakaalulisele arengule suhteliselt lähedal,“ kinnitas Rõõm.

Alates 90ndate keskpaigast on tootlikkus Balti riikides kasvanud oluliselt kiiremini kui EL-15 riikides (Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Taani). Sama trendi jätkudes jõuaksid meie sissetulekud võrdlemisi ruttu EL-15 tasemele. Vastavalt Solow’ kasvumudelile on kasv seda aeglasem, mida kõrgem on elatustase. Seega võib eeldada, et Eesti ja rikkamate Euroopa Liidu riikide tootlikkuse kasvude vahe on edaspidi väiksem.

Kokkuvõtteks rõhutas Rõõm, et soovides oma sissetulekutega jõuda jõukamatele liikmesriikidele järele, peab meie tootlikkus kasvama ka tulevikus kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks saab selline areng toimuda vaid pika aja jooksul.

Jaanika Meriküll analüüsis oma ettekandes täpsemalt tootlikkuse arenguid Eestis globaalsete trendide taustal. „Eesti tootlikkus oli aastail 2011-2012 2,8 korda madalam kui Soomes. Valdav osa sellest erinevusest tuleneb erinevast tootlikkusest tegevusala sees, mitte Eesti ebasoodsast majanduse struktuurist,“ rääkis Meriküll.

Ta selgitas, et tähtis pole mitte see, mis tooteid riik toodab, vaid mis tegevusi riik tootmisahelas teeb. „Järjest suurem osa lisandväärtusest luuakse n-ö teadmistepõhistel tegevusaladel ehk mitte tootmises, vaid tootearenduses, disainis, logistikas, turunduses. Samuti on lisandväärtuse loomise ahel muutunud järjest globaalsemaks, mis on suurendanud riikide spetsialiseerumist, tootlikkust ja konkurentsivõimet. Teisisõnu ületab vahetoodang mitmeid kordi riigipiire, enne kui toode jõuab lõpptarbijani,“ selgitas Meriküll.

Merikülli sõnul on Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide häda selles, et ollakse spetsialiseerunud madala lisandväärtusega tegevustele ning suurim osa innovatiivse toote lisandväärtusest läheb innovatsiooni loojale või kõrgtehnoloogiliste sisendite tootjale, mitte toote kokku panijale.

Eelmisel nädalal toimus järjekorras juba 15. Pärnu finantskonverents, mis kandis nime "Tagasiteed ei ole".