Patsientide jaoks parimas eas

"Ma olen praegu patsientide jaoks parimas eas - mul on juba kogemusi, aga olen veel ka suuteline uusi asju õppima," mõtiskleb Sukles, tunnistades, et pärast 40. saamist on tema elu kuidagi eriti mõnusaks läinud. "Ma olen rõõmsameelne, mul on kõik hästi! Mul on töö, ma olen parimas eas, ma olen endaga rahulolev. See on muidugi ka ohtlik, aga samas kui sind arstina juba teatakse, siis see paneb juurde kohustust olla tasemel. Miks ma ei peaks olema õnnelik?"

Suvisel reedel istub ta autosse ja sõidab Tallinnast 70 km kaugusele maamajasse. Ta vajab aega iseenda jaoks, et tööstressist taastuda ja talle meeldib hirmsasti looduses käia. Moosid-mahlad-hoidised on Suklesel enamasti ise talveks valmis tehtud ning sügavkülmas on tal oma aia vaarikad. Uhkusega hääles ütleb ta, et ka teises klassis õppivale tütrele on oluline, et pühapäevahommikul oleks pannkoogi peal ikka oma aia vaarikamoos. Ta tunnistab, et mida aasta edasi, seda vähem tahab ta hoidiseid poest osta ja aina rohkem tahab ta süüa oma aia kraami. Lisaks aitab hoidistamine ja maakodu eest hoolitsemine tal end välja lülitada tööstressist ja uueks nädalaks taastuda.

"Meil on seal oma kobras, oma toonekured, lillepeenrad, põlluma, suur muruplats. Seal on ajal hoopis teine tähendus, täielik teraapia," ütleb Sukles ja on tunda, et ta juba ootab kevadet, et saaks autonina taas Päärdu poole keerata.

"Mulle väga meeldib autoga sõita. Võiksin ilmselt töötada ka autojuhina," naerab Sukles, kes mõnikord kasutab ta autosõitu asjade üle järelemõtlemiseks või mingite probleemide lahenduste leidmiseks. Pikad lennusõidudki on hea aeg, kus asjade üle järele mõelda ja erinevalt paljudest teistest kolleegidest ei loe ta lennureiside ajal meditsiiniajakirju, vaid kasutab sõiduaega organisatsiooniliste küsimuste peale mõtlemiseks.

Kui aga pole soovi mõtiskleda, kuulab ta autos tõenäoliselt autos Heli Läätse või mõnd teist estraadiklassika artisti (koduseinte vahel kõlab aga hoopis klassikaline džäss). Päärdusse kohale jõudes jätab ta ilmselt telefoni hääletul režiimil autosse - puhkamise ajal tuleb puhata. "Pärast nädalavahetust maal tuled tööle ja on jõudu vehkida," naerab ta ja tunnistab samas, et ega see puhkamise õppimine ei ole kergelt tulnud, vaid nooremana oli temalgi tunne, et peab pidevalt haigete peale mõtlema ja nende muredele-rõõmudele kaasa elama. Sukles mäletab, kuidas ta siis, kui esimest korda patsienti päästa ei suutnud ja inimene suri, istus koridorinurka põrandale maha ja nuttis.

"Üks vanem kolleeg tuli minu juurde ja ütles, et sa ei saa iga surmaga nutta. See on õige, sa ei saa võtta kogu seda valu ja ängistust enda sisse. Arst ei tohi olla külm ja kalk, aga ta ei või ka oma tööd koju kaasa võtta. Enamus arste peavad selle ära õppima, et ennast kaitsta. Vastasel juhul elad haigete elu ja oma elu laguneb koost," on Sukles veendunud ja toob paralleeli - seda, et müüjatel lõppeb tööpäev kindlal kellaajal, peame me ju normaalseks.

"Teoorias olen ma muidugi tugevam kui praktikas," naerab Sukles taas. "Aga olen aastatega õppinud end jagama - kui on tööaeg, siis on tööaeg, aga puhkuse ajal on puhkus."