Pankadele karmimad kapitalinõuded

Eestil neid vahendeid omal ajal polnud, et laenubuumi ohjata, ütles intervjuus Äripäevale Finantsinspektsiooni juhatuse liige Kilvar Kessler.

 Intervjuu:

Finantskriisi järel süüdistati finantsinspektsioone (FI), et need ei valvanud turul toimuva järele ja lasid  mullistustel sündida, mida on õpitud? Finantskriis ei teki pelgalt FI tegevuse või tegevusetuse tulemusel. Järelevalve demokraatlikus õigusriigis teeb seda, mida seadused võimaldavad. See on otsustajate koht, mida seadustes võiks teha selliselt, et mullistust ära hoida - millised tööriistad anda. Ma ei saa saagida, kui mul saagi ei ole.

Kas praegu on järelevalvel rohkem võimu? Meil on uus tarbijakrediidi direktiiv, mis tähendab, et tarbija on buumieelse ajaga võrreldes paremini kaitstud. Ka pank peab rohkem analüüsima, kellele ta laenu annab.Teisalt on regulatiivse kapitali raamistik paindlikum - kui riskid on tõusnud, on järelevalvel võimalik öelda, et pangal tuleks riskide katteks rohkem omavahendeid hoida. See peaks panku mõnes mõttes taltsutama.

Rootsi kehtestas oma pankadele kõrgemad kapitalinõuded, mida näiteks Nordea panga juht Christian Clausen on kritiseerinud kui lisakoormust majandusele - Eestis on nõuded veel karmimad, miks? Arvan, et meie kogemuse pärast. Me ei taha olla olukorra ees, kus mõni kohalik finantsvahendaja muutub maksejõuetuks ja me kõik peame selle eest maksma. Riskid pole keskkonnast kuhugi kadunud.Kindlasti kapitaliregulatsioonil mõju on, aga kas see on majandusele hea või halb, on raske öelda. Eesti läinud aasta majanduskasv tundub numbriliselt väga hea. Kui pangad veel rohkem oleksid laenu andnud… Aga igal ühel on oma lugu.

Kas EL on pigem pankade leeris, mis nõuavad ühtset mänguruumi, või peaks riikidele jääma õigus karmimaid nõudeid seada? Praegu on teatud paindlikkus olemas, kuid uue kapitaliregulatsiooni direktiiviga on see ümbertegemisel. Üks aruteluteema on just see, missugune võiks olla liikmesriikide vabadus neid kapitalinõudeid individuaalselt kehtestada. Rootsi ja ka Eesti on olnud positsioonil, et liikmesriikidel võiks rohkem õigusi olla.Teistpidi saan aru ka argumentatsioonist, kus komisjon ütleb, et meil on üks finantsturg, kõiki tuleb ühetaoliselt kohelda, et kellelgi ei oleks konkurentsieeliseid. Mulle tundub aga, et EL veel päris ühetaoline "supp" ei ole. Kinnisvarakriis näitas, et ühises potis oli, ja usun, et on ka praegu, veidi erineva konsistentsiga supp. Kuni see nii on, võiks kohalikel otsustajatel olla veidi rohkem paindlikkust kohaliku olustikuga arvestada.Eesti argument on, et meie riskikeskkond ei pruugi olla täpselt selline nagu mõnes teises Euroopa piirkonnas.

Kas finantsjärelevalve on nihkumas Euroopa tasandile? Enne kriisi ühtset Euroopa finantsjärelevalve struktuuri ei olnud. Nüüd on loodud neli uut finantsjärelevalve asutust: panganduses, kindlustuses, väärtpaberijärelevalves ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu.Praegune olukord on aga selline, et otsustusmehhanismid kipuvad minema "föderaalsemaks", kuid riikide eelarved on rahvuslikud. Kui risk ühes liikmesriigis realiseerub, vastutab selle riigi maksumaksja.Ma võin olla idealist, kuid näen, et ELis saab lahenduseks olla ühine föderaalne tagatisskeem ja föderaalne fond või rahakott raskustesse sattunud pankade probleemidega tegelemiseks.Eesti on seisukohal, et kui on loodud rahvuslik tagatisfond ning kriisi lahendamise mehhanism on rahvuslik ehk konkreetse riigi eelarvel baseeruv, siis ei tahaks kõiki otsustusõigusi ära anda. kui anname otsustusõiguse ära, siis tuleks ära anda ka finantsvastutus.Praegu tehakse nõrkade pankade kriisijuhtimise direktiivi, aga kuna EL on põhiseaduseta struktuur, on vaid aluslepingud, mis on põhiseaduse laadsed asjad, siis on küsimus alati selles, kui palju suveräänsust ära anda. See teeb asjad keerulisemaks. Kipuvad sündima kompromissid, kus tekstid ei lahendada midagi lõplikult.Ma näen, et Euroopa Liidu ees on kaks suurt teed: kas läheme täiesti lahku või rohkem kokku. Kui me tahame mingilgi moel ameeriklastega konkurentsivõimelised olla - Aasiast ma ei räägigi - siis on n.ö föderaliseerumine tee, mida mööda tuleb sammuda.See eeldab lõpuks ühist katust, mida mina nimetan põhiseaduseks.

Kui Eestis juhtub, kes maksab? Ei juhtu.Võtame pankrotistunud Snorase panga näite. ELi raamistikuga on ette nähtud, et kapitalijärelevalve ja pankroti lahendamine oli Leedu ametivõimude pädevuses. Eesti avalikkus ei pruugi seda üheselt mõista. Sellest tulenevalt oli FI imelikus olukorras, kus tahad oma kodanikke aidata, kuid tööriistakast on kellegi teise - Snorase puhul siis leedukate - käes.Tänaseks peaks Snoras olema Eesti hoiustajatele Leedu tagatisfondist kõik hoiused välja maksnud.Suurtest pankadest on juriidiliselt Nordea Soome, Sampo Taani, Swedbank Eesti ja SEB Eesti tagatisfondi kaitse all. Eestil on väga hea ja tihe koostöö Põhjala riikide finantsjärelevalvetega.