Mis toimub ravimifirmade suletud uste taga?

Ilma tausta näidistete oled õhkKuigi Alexander on arste külastanud alles mõni kuu, jääb mulje, et ta illusioonid on kadunud: „Ausalt öeldes oli mul sellest tööst küll pisut teistsugune ettekujutus – näiteks, et arstidega tuleb pidada ka erialaseid vestlusi. Aga see ei huvita neid põrmugi. Kõige tähtsamad on alati tasuta näidised. Ilma nendeta oled sa õhk!“Alexanderi päevanorm on külastada üheksat arsti. Tema reisipiirkonda jääb umbes 150 sise- ja üldarsti. See tähendab, et umbes iga kolme nädala tagant tuleb alustada uut ringi. Alexander demonstreerib mulle Pharmexxi andmebaasi, mis on ta sülearvutisse installeeritud. Selle kaudu on tal juurdepääs kõikidele visiitideks vajalikele andmetele, nagu näiteks tema piirkonna käibe näitajad ja müüdud ühikute arv üksikute medikamentide ja kuude lõikes. Peale selle loomulikult ka arstid.

Arsti on jagatud kolme gruppi:1. kategooria arstid – kokku umbes 70. Nemad on kõige tähtsamad, nendega tuleb tegeleda kõige intensiivsemalt.2. kategooria arstid – samuti umbes 70. Nemad pole päriselt sama tähtsad kui esimene grupp.3. kategooria arstid – umbes 150. Soovi korral võib ta ka nemad külastusringidesse võtta, aga võib ka lihtsalt kõrvale jätta.Lisaks sellele on piirkonnas veel 130 arsti, keda külastusnimekirjas ei ole. Need arstid firmat ei huvita.Küsin Alexanderilt, mida ta arste külastades portfelli pakib. „Sülearvuti, mõned Avandameti ja Viani tasuta näidised, Viani logoga pastakad, reklaamprospektid, ei midagi erilist. Auto pagasiruumis on mul veel mõned tagavaraks.“ Oleme hommikusöögi lõpetanud ja suundume ta tööauto juurde. Tee peal jutustab Alexander: „Viani meeldib kõigile arstidele, see ravim on astmahoogude ennetamiseks. Pagana kallis – üks pakend üle 50 euro!“Minu küsimuse peale, kas on tõsi, et aastas on lubatud ühele arstile ainult kaks tasuta näidist anda, noogutab Alexander: „Jah, see on tõsi.“ Seejärel aga lisab ta: „Ja täpselt see ongi probleem. Ilma tasuta näidiseta ei jõua sa üldse arstini välja. Ta lihtsalt ei võta sind vastu. Kuidas see peaks töötama, kui ma pean arsti aastas kümme kuni kaksteist korda külastama, aga tohin anda ainult kaks tasuta näidist?“Ta raputab pead. Pharmexxi renditöötajana on ta kehvemas olukorras kui Glaxo oma esindajad, kellel olevat tasuta näidiseid jalaga segada. Üks neist oli Alexanderile heast südamest kaks kastitäit loovutanud, et ta paremini ots otsaga kokku tuleks. Kui palju ravimipakendeid ta tegelikult arstile kingib, kas kaks, viis või kümme, ei saavat niikuinii keegi kontrollida. Kõige hullemad olevat mõned geneeriliste ravimite firmad, kirub Alexander: „Need kingivad oma näidiseid kottide kaupa!“

Arst: ma olen ostetav? Mida te mulle pakute?Edasi jutustab ta veel ühest teiste ravimiesitlejate eelisest: nende käsutuses on 300 euro suurune igakuine eelarve arstide restorani kutsumiseks. Tõenäoliselt on olemas veel hoopis teises suurusjärgus pakkumisi. Alexanderi oli pahviks löönud, kui üks arst teda kohe esimesel visiidil tervitas sõnadega: „Ma olen ostetav! Mida te mulle pakute?“Nii otseselt kõnetatavat teda aga harva. Enamasti väljendavad arstid oma soove ümbernurga. Kui arst näiteks kohe pärast tervituste vahetamist pikalt ja laialt ühest uuest huvitavast teatrietendusest juttu teeb, kisub kõik paratamatult sinnapoole, et müügiesindaja lõpuks ometi esitaks lunastava küsimuse: „Kas tohiksin teile sellele etendusele piletid muretseda?“ Alexander on selle töö peal küll alles uus, kuid tal olevat juba nii üht kui teist ette tulnud. Tõenäoliselt käivad teised firmad tõepoolest selliseid preemiaid välja – sest kuidas arstid muidu selliste soovidega lagedale tuleksid?Juba siis, kui mina Bayeri ravimiesitlejana töötasin, olid väikesed kingitused ja meelehea kogu sektoris levinud – niisiis pole vahepeal midagi muutunud. Paistab, et tänapäeva rangemad seadused ja eeskirjad pole kuigivõrd tulemuslikud.

Arstidest ja tasuta näidistestAsume Alexanderiga lõpuks teele. Minu kaasavõtmine ei valmista talle peavalu, sest see ei ärata tähelepanu. Lõppude lõpuks saatvat teda visiitidel mõnikord ka ta ülemus – kontrolli mõttes. Esimeses praksises, mida me külastame, on kohal ainult arstiabiline, kes ütleb, et ta tööandja on grippi haigestunud. Ei, ta ei tea, kui kauaks praksis suletuks jääb.Järgmine arstipraksis asub rahvarohkes, paljude kauplustega linnaosas. See paikneb uusehituse esimesel korrusel, kus asuvad veel kahe arsti praksised. „See arst on tähtis, tal on palju patsiente ja see toob palju käivet,“ selgitab Alexander, lisades: „Sellepärast pole tal ka kunagi aega. Veame kihla, et ta pühendab meile kõige rohkem kümme sekundit?“Juba enne välisuksel uksekella helistamist on Alexander ennast varustanud Viani näidispakendiga ja visiitkaardiga, mida hoiab käes. Sel moel relvastatuna siseneme avarasse vastuvõturuumi. Siin on kõik uus, ruum on maitsekalt sisustatud täispuidust mööbliga. Tähelepanelik arstiabiline jälgib patsientide pidevat tulekut ja minekut. Alexander ulatab talle oma visiitkaardi. „Härra doktoril on palju tegemist, te peate võib-olla mõne minuti ootama,“ kõlab vastuseks.

Jääme piirde äärde seisma. Ühel lauakesel lebavad arvukad tasuta raviminäidised: Voltaren (Novartise reumaravim), Concor (Mercki südame-veresoonkonna ravim) ja Singulair (Dieckmanni astmaravim). Nähtavasti on siin enne meid juba mitu ravimiesitlejat käinud. Mõne minuti pärast ilmub arst – noor, päevitunud ja enesekindel. Ta astub Alexanderi juurde, ulatab põgusalt käe, haarab Viani näidise, ütleb: „Selle ma võtan! Jällenägemiseni!“, pöörab ringi ja kaob. Alexanderil oli parasjagu veel aega „Nägemist!“ pomiseda. Kui me mõni hetk hiljem jälle tänaval seisame, puhkeb Alexander naerma: „Noh, mis ma ütlesin: kümme sekundit! Mõned arstid ei anna isegi kätt. Nad kardavad gripinakkust saada.“

[---]Kell on pool üks ja Alexander on oma päevanormi täitnud: üksteist visiiti, mille käigus kohtusime vaid seitsme arstiga. Nendest seitsmest viskas üks meid ebaviisakalt uksest välja, neli leidsid ainult aega tasuta näidispakendi vastuvõtmiseks ning üksnes kahega õnnestus Alexanderil paar lauset vahetada. Kui troostitu töö! Nii oli see juba kakskümmend viis aastat tagasi, kui mina Bayerit esindades arsti juurest arsti juurde pendeldasin. Selles pole niisiis midagi muutunud.Ja milleks olid vajalikud need 1000 tundi, mis ma veetsin anatoomiat, farmakoloogiat ja kõikvõimalikke muid meditsiiniteemasid tuupides, et lõpuks farmaatsiareferendi diplom omandada? Nähtavasti on selle mõte üksnes avalikkuse ees tõsiseltvõetavuse mulje loomises.

Ravimi mõju uuringud

Sageli ei leia korruptsioon aset mitte üksnes meditsiini kõrgematel korrustel, vaid nimelt eelkõige vundamendi tasandil, paljude praktiseerivate arstide puhul. Üle maailma on levinud korruptsiooni liik, mis leiab aset „teadustöö“ sildi all ning mille nimi on „ravimi mõju uuringud patsientidel“.Tegelikult on tegemist täiesti seadusliku turundusmeetmega, mille eesmärk on motiveerida võimalikult kiiresti võimalikult paljusid arste uut ravimit välja kirjutama. Kuidas see toimub? Ravimitööstuses laialt levinud viisil: vastutulelikele arstidele makstakse 50–1000 euro suurust honorari iga patsiendi eest, kellele nad uue medikamendi välja kirjutavad. Et asjale teaduslike uuringute väljanägemine anda, täidab arst lisaks küsimustiku. Sel moel võivad usinamad arstid peaaegu ilma vaevata aastas 20 000 – 30 000 eurot lisaks teenida. Haigekassa-arstide liidu hinnangul osaleb sedalaadi „uuringutes“ iga neljas haigekassa-arst. „Ravimi mõju jälgimise“ raames võib koguni ette tulla, et patsientidele kirjutatakse välja neile sobimatu või kahjulik ravim.'