Vabastav adrenaliinilaks krimkaarmastajatele

"Kadunud käe" peamine pluss on risti vastupidi võimalus oma isiklik elu etenduse ajaks ära unustada ning võtta vastu lavalt tulev meelelahutus, mis on sajaprotsendiliselt vaataja isiklikke probleeme ja argipäeva mitte puudutav. Ja see on hea. Ausalt.

Kui keegi himustab teatrielamust lihtsalt lõõgastumiseks, siis usun, et "Kadunud käsi" töötab hästi. Põnevust ja õudu on lavastusse pistetud just sel määral, et pinevus kannaks ning ärgitaks tegevust jälgima. Mingit ängistavat painet või ülearust soovi asja liiga tõsiselt võtta ei tekita see siiski kordagi.

Eesti elanikel on teised probleemid. Neile rassitemaatika, narkoäri, prostitutsioon ja inimeste ihuliikmetega kaubitsemine erilist isiklikku puudutatust ei tekita. "Kadunud käe" tegevustik sellistest märksõnadest just koosnebki.

Näitlejate töö on lihtsalt nii hea, et mingil hetkel tunduvad kõik ühtmoodi vaimustavalt sümpaatsed. Laval on neli tegelast, kellest igaühel must minevik seljataga. Tillukesed faktid, mille kaudu see avaldub, ilmnevad üsnagi juhuslikult.

Naerda saab rohkem kui tõsine olla ning erilist võõristust ei tohiks tekitada ka ohtrad roppused näitlejate tekstis.

Positiivseid emotsioone tekitab "Kadunud käsi" rohkesti ning publiku reaktsioonidest võib aimata, et etendus läheb enamusele üsna hästi peale. Nali tuleb musta huumori kaudu, tekkides kõige kindlamini just situatsioonides, mida näitlejad esitatavad tõsise näoga, pisarad silmis.

Julgen lavastust soovitada paljudele oma tuttavatele, kellest eeldan arusaamisvõimet, et igal kontekstil on oma keel ja vahendid, mismoodi seda edasi anda.

Vanemaealistel, lastel ja musta huumorit üldse mitte seedivatel inimestel soovitan aga vaadata midagi muud - massiline ropendamine ning mäng delikaatsete teemade ümber ei tarvitse päris kõigile hästi mõjuda.