Eesti keskklass ootab loomist

Loomulikult pole õige väita, et Eestimaal ei ole kunagi töötavat inimest soosivat poliitikat pakutud ja nõutud. Keskerakond on sellise poliitika lipulaevaks olnud, seda poliitikat on hinnanud ja nõudnud ka me arvukas valijaskond. Küsimus on vaid selles, et teatud hulk inimesi, kes seni ei ole Keskerakonda valinud ja õiget poliitikat nõudnud, ei ole seda teinud vaid põhjusel, et on lasknud end parempoolsel ideoloogiapropagandal eksitada. Kas on põhjust arvata, et töötav Eesti inimene just nüüd ja lähiajal senisest märksa tõsisemal moel ja laiapõhjalisemalt omi õigusi nõudma hakkab? Jah, sest praegune üha kriitilisemaks muutuv majandusolukord on avanud silmad ka neil, kes seni parempoolsete ilustatud visioone uskuda on tahtnud. Inimestel on vaesumisest ja tühja töötamisest mõõt täis saanud, lõpuks tahetakse ka enda majandus-sotsiaalset seisu parandama hakata. Enam ei ole võimalik parempoolsete tühje lubadusi uskuda ja lõputult rikkuse saabumist oodata. Tegutseda tuleb kas täna või tuleb leppida tegevusetuse tulemustega. Sellest ollakse aru saanud.

Valija hakkab täpsustama poliittellimust. Arenema hakkab protsess, kus sotsiaal- ja majanduspoliitiline tellimus Eesti erakondadele täpsustub. Inimesed hakkavad küsima, kas meie rahvusvaheline tublidus, kohati lausa pugejalikkus, hakkab kuidagi positiivselt mõjuma ka me tulevikuvundamendi kindlustamisele. Või näiteks tapame ülipüüdlikult välisregulatsioone kopeerides vaid oma ettevõtlust ja üle jõu elavaid riike toetades anname ära meie viimasegi rahatagavara?

Kala hakkab mädanema peast. Täpselt selline olukord on praegu Eesti riigis tekkimas. Ehk kui valitsemises vohavat mädanikku välja ei ravi, kandub see üha kiireneval moel ja jõudsamalt üle riigile kui tervikule. Üha suurem hulk valijaid saab täna aru sellest, et mädakolle on vaja kõrvaldada ja koheselt. Valija hakkab riigitüüri juurde nõudma inimesi, kes suudaksid lahendusi pakkuda ja neid ka ellu viia.

Lausliberaalse majanduspoliitika sildi all mittemidagitegemine või oma saamatuse õigustamine ei ole enam see, mis nüüd poliitikas üha rohkem kaasa rääkida soovivat Eesti inimest rahuldab. Üldsus ei suuda enam taluda reformierakondlikku demagoogiat sellest, et turg peab ennast ise reguleerima, kui samas segab oravapartei turu toimemehhanisme, nii kuis jaksab. Olgu siin näiteks toodud mastaapne Kreeka abistamine, tööseaduse muutmine ettevõtja tööriistaks, astmelise tulumaksu tagasitõrjumine, manipulatsioonid kaudsete maksudega, madala riigivõla saavutamine laenukohustuste lükkamisega erasektori kanda jne.