Põllumajandustoetused tuleb kaotada või tarbijale jagada

Kahjuks on siiski kindel, et ükski oma koha pärast muretsev Euroopa poliitik ei julge nii radikaalset otsust vastu võtta.

Aga toetaks siis tarbijat! Jagaks noodsamad toetused hoopis otse tarbijale? Ja tarbija siis ise vaatab, millist põllumeest oma ostuga toetab. Mõelgem, põllumajandustoetusteks läheb Euroopa Liidu eelarvest peaaegu 40% ehk 55 miljardit eurot aastas. Arvestades, et Euroopa Liidus elab ligikaudu 500 miljonit inimest, teeb see aastas umbes 110 eurot inimese kohta. Ühest küljest polegi nagu palju, eriti mõne kõrgepalgalise vallalise ja väljas sööva linnavurle seisukohast vaadatuna, kuid ise süüa tegevale perele oleks sellest küll abi.

Kuidas toetus täpselt tarbijate vahel laiali jagada, kas anda lihtsalt raha, võtta kasutusele tšekiraamatud või magnetkaardid, ning kas toetuse eest saaks osta mida iganes või üksnes kodumaal toodetud toidukaupa, on juba valikute küsimus. Ja pigem tehnilist laadi valikute küsimus. Mõte jääb ju samaks - kui tarbija otsustab, millist kaupa ta toetuse eest ostab, annab ta sellega konkurentsile hoopis hoogu - kehvem sai jääb letile ning selle tootnu peab elu üle järele mõtlema hakkama.

Igatahes on kindel, et midagi tuleb muuta, sest ühisel turul ei ole võimalik toota, kui sisend- ja kokkuostuhinnad on sarnased, toetused erinevad aga mitu korda.