Avalik teenistus vajab remondi asemel uut lähenemist

Kuigi kunagi oli aeg, mil need, kes eitasid Päikese tiirlemist ümber Maa, lõpetasid pühaduseteotajatena tuleriidal, on tänaseks üldlevinud just esimene variant ning hardast uskumisest ei hakanud Päike õnneks ümber Maa tiirutama. Samuti ei saa need, kes hardas usus loodavad üles ehitada "võrdsete ametikohtade" või "õiglase palgaastmestiku" süsteemi, vastu tööturu nõudlus-pakkumise süsteemile. Veelgi enam - iga katse muuta see veelgi "ideaalsemaks" või "õiglasemaks" muudab süsteemi üha enam veidramaks ja eluvõõramaks virtuaalmaailmaks.

Avaliku teenistuse ja selle palgasüsteemi selline vanamoodne ülesehitus ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Avalikus teenistuses töötab palju asjalikke ja väärikaid asjatundjaid, ärgem siis segagem neid vigaste süsteemidega ebaväärikasse olukorda. Veelgi enam, sundides inimesi skeemitama ühes kohas, võib see kaasa tuua kiusatuse skeemitada ka teises kohas.

Seega halb pole mitte jõulupreemia, vaid väga mitmetasandiline väärkuvand ja -mõistmine. Niisiis tuleb nendes valdkondades, mida nimetame avalikuks teenistuseks, pöörduda virtuaalmaailmast tagasi reaalmaailma ning reguleerida oma elamist töölepingute kaudu, sest nii või teisiti ei ela keegi palgaastmetest, vaid reaalsest sissetulekust.

Poes tuleb ikkagi osta leiba eurode eest, mitte 1/10 palgaastme eest. Riigile ja inimestele lojaalset ametkonda ei saa üles ehitada retsepti järgi: üks osa nõmedat ja petturlikku palga(astme)süsteemi, lisa kaks osa avalikku mõnitamist, poolteist osa töökoormuse tõusu, nädal palgata puhkust, maitse järgi palgalangust ja küll ta töötab.

Sellest ei saa head nahka, kui ehitame selle üles ja kujundame selle mainet, nagu see oleks midagi veidrat, võib-olla isegi midagi ebasündsat. Midagi pahelist. Pidevalt haukudes ja alandades neid professionaale, kes teevad oma igapäevast tööd, seda tööd, mille riik neilt tellinud on. Sellise suhtumisega saamegi lõppkokkuvõttes ametnikeks argliku, salakavala, asjatundmatu ja tundetu massi, kes valgub meile lihtsalt otsa ja lämmatab meid. Aga meie tahame ju väärikaid kodanikke väärikate kodanike seas.

Oleme üles ehitanud eluvõõra ja jätkusuutmatu, pööraselt kohmaka ja kalli riigi pidamise süsteemi. Ohtlik on ehitada süsteeme, mis eiravad loodusseadusi, kuid pean ennast kordama - eriti ohtlik on, kui me loome eluvõõra süsteemi, ellujäämiseks möödahiilimise ja teesklemise süsteemi inimeste jaoks, kes peavad teiste elu korraldama, olema meile eeskujuks.

See, et ametnikelt võetakse ära "soodustused" ehk osa veidrusi - neid positiivseid veidrusi, mis tasakaalustavad negatiivseid veidrusi - ei tähenda, et tegemist oleks uue ATSiga, vaid tegemist on lihtsalt muudetud ATSiga ehk MATSiga. Enamgi veel - tegemist on aegunud, ebatõhusa süsteemi tsementeerimisega. Kas ei oleks aeg lükata laud puhtaks ja vaadata, millised on meie tegelikud inim-, aja- ja raharessursid, millised on ülepea meie eesmärgid ning siis otsustada, kuidas edasi käituda?

Vaja on uut mõtlemist. Avalik teenistus peaks olema iga riigi selgroog ja konstitutsioon, avalikud teenistujad aga need, kelle najal riik püsib. Nüüd kui on kärbitud, köndistatud, skalpeeritud ning giljotineeritud (loodetavasti ka õpitud enda vigadest), peaks võib-olla kasutama juhust ja ehitama üles midagi täiesti uutmoodi. Midagi, mis oleks jõukohane iseendale ja rõõmuks teistele. Ärimehed on kuuldavasti nii ametis, et pole aega puhatagi, kuna just nüüd on huvitav ja õige aeg uusi impeeriume üles ehitada. Miks ei võiks riigi tasandil samamoodi mõelda ja üritada üles ehitada moodsat ja tõhusat riigi haldamise süsteemi.

Mis on avaliku teenistuse mõte? See on lihtne - on rida töid ja teenuseid, mida erasektor ei suuda pakkuda või mida ei usaldata talle. Neid valdkondi ongi riik kohustatud näppima, kuid vaid niikaua, kuni tehnoloogia ja uued tehnoloogilised lahendused lubavad üht või teist teenust turujõududega teha. Millised need teenused võiksid olla? Milline võiks olla avalik teenistus? Valikuvõimalusi on mitmeid. Kas avalik teenistus kui treeninglaager karjääriredelil erasektorisse? Kas avalik teenistus kui sotsiaalne töökoht? Kas avalik teenistus kui klass, staatus, klubi? Või peaks avalik teenistus olema kompetentne ja kvaliteetne võrgustik? Mõeldes tulevikule peaksime leidma vastuse ka küsimusele, kas tuleviku avalik teenistuja peab olema mõõgamees või õpetaja, timukas või ravitseja? Tänapäeval ikka uuesti ja uuesti püüda ehitada üles avaliku teenistuse mudelit Bismarci Preisi mudelist lähtudes on pehmelt öeldes kohatu.

Ressursi raiskamine. Vaatame seda rombi hoopis teisest otsast ja alustame tegevust mõttega, millistest tegevustest saaks loobuda, et suurendada ja tõhustada ressurssi. Arvan, et "Projekt Deregulatsioon" (PD), sobiks meie avaliku teenistuse moderniseerimise esimeseks faasiks. Senini oleme püüdnud tõhustada tööd kahes harjumuslikus suunas: esiteks ametkondade mehhaaniline liitmine ja teiseks mõningate tugiteenuste liitmine. Mehaaniline liitmine, ilma funktsionaalse ühtesulatamise/sulandumise/liitmiseta, on tegelikult tõhustamise mängimine. Niisiis, protsess peaks algama paarist lihtsast küsimusest nagu mis juhtub, kui me ei reguleeri, ja kui juhtub, siis kuidas hõlbustada regulatsiooni niimoodi nagu oleks mugavam inimesele/kõrgema võimu kandjale/kliendile. Niisama lihtne see ongi, õigeid asju tuleb alustada õigest otsast ja valmistuda tuleb homseks, aga mitte möödanikuks.