Vare: Kreekat tuleb karistada kogu rivi ees

Äripäev palus Eesti poliitikakujundajatel avaldada oma mõtteid, mida nende arvates euro praeguses ülesehituses muuta tuleks, mida võiks sisuliselt tähendada euroala majandusvalitsus ja eelarveliit ning millisel viisil võiks laheneda ülemäärase võlakoorma probleem reas riikides.

Mida oleks euro ülesehituses vaja muuta, milliseid vajakajäämisi n-ö  kompenseerida, et ühisraha euro toimiks ja püsima jääks?Ühisraha peaks toetama ühine rahandussüsteem ja -poliitika. See tähendab, et kõik eurotsooni riigid peaks loovutama teatud osa oma suveräänsusest. Eelkõige puudutab see eelarvekontrolli tagamaks Maastrichti kriteeriumite täitmist.

Teiseks tuleks rakendada tuntud organisatsioonijuhtimise põhimõtet osaliste distsiplineerimiseks – neid tuleb näitlikult karistada "rivi ees", et teistel enam poleks kiusatust. Seega tuleb Kreekale rakendada karistust, mitte lõputut veenmist. Millist karistust, on eraldi teema, aga kui ei karistata, siis ei saa asja ka teistest. See eeldab ka eurotsooni tuumikriikide "oma pankade" suhtes karmi joont, mitte nende päästmist iga hinnaga maksumaksja poolt.

Sellele mina vastata ei oska ja kardan, et [eurogruppi juhtiva Luksemburgi peaministri] Jean-Claude Junckeri tuntud ütlust parafraseerides keegi ei tea, kuidas pärast seda võimule tagasi saaks veel olla valitud, ei saa selle asja loomine eriti kerge olema...

Kuidas võiks laheneda euroala osade riikide tohutu võlakoorma probleem?Stimuleerimine, kokkuhoid, majanduse ja võlgade restruktureerimine, maksutulude tõstmine ja inflatsioon – need on klassikalised kriisist väljatulemise viisid. Mitte ühekaupa, vaid ikka mingis koostoimes.

Esimese jaoks on ressurss lihtsalt ammendunud. Kahe järgmisega neist eriti Euroopas, ja seda mitte ainult Kreekas, eriti tegeleda ei taheta või suudeta ning Eesti või Läti eeskuju järgima ei kiputa. Seega jäävad kolm viimast. Inflatsiooniline stsenaarium on juba tegelikult kogu maailmas käivitunud. Nagu ka tarbimismaksude ja rikkamate inimeste tulumaksu tõstmine.

Võlgade restruktureerimiseks on ka võimalused olemas akadeemik Varblasele viidates a la Mehhiko võlakriisist tuttavad Brady bonds, mis konkreetset tehnoloogiat kõrvale jättes sisuliselt tähendab ei midagi muud kui kogu riigivõla poole või pisut vähema ulatuses mahakandmist ja võlgnikriigi tagasimaksete füüsilise kontrolli alla võtmist.

Pluss veel võimalus, et eelkõige Saksamaa – kuigi pika hambaga ja praegu mitte eriti seda soovides – ja kõik teised toimetulevad riigid Saksamaa kiiluvees maksavad "pahandusetekitajate" toimetamised kinni, saades kas midagi tõeliselt vastu või mitte.

Kinnimaksmise viisiks oleks siis paljuräägitud ühised eurobondid, mis tähendab sisuliselt juba analoogiat USAga, kus on ka pankrotis osariike, aga föderaalvõlapaberid sellest ei sõltu.

Kuigi küsimused-vastused on majandusele kontsentreeritud, on tegelikult võtmeküsimused hoopis poliitikas. Lisaks heaolumudeli muutmise ja suveräänsuse osalise loovutamise probleemile on veel üks teema, millest  räägitakse vähemgi veel, kui "omade" pankade päästmine mitte alati ainult majanduslikel põhjustel.

Nimelt on just Lõuna-Euroopa riigid aldid politilisteks mäsudeks. Näiteks Kreekas eksisteerib tänapäevani ultravasakpoolne terrorism ülikooliprofessorite juhtimisel. Ega teisedki ladina-riigid pole eriti rahumeelsed. Euroopa eliit kardab poliitilisi komplikatsioone ja radikaliseerumist lõunatiiva riikides ja on seetõttu sunnitud poliitilise rahu ikkagi kinni maksma ühel või teisel moel.

Seega pole ka meil pääsu veelgi suuremast riskiekspositsioonist kui seda on hetke kolmemiljardiline suurusjärk erinevate maksete ja garantiide vormis.