Draamafestival tegi Tartu värviliseks

Kui juba festivali avalikku ruumi ulatuv viide - linnatänavaile välja pandud punased diivanid - mõjus õrritavalt, siis festivali sisu kohta võib seda kohe kindlasti öelda.

Sel aastal vaadatud etenduste põhjal üldistusi tehes jäi mulje, et terve festivaliprogramm oli ühest küljest lahe, uuenduslik ja huvitavaid mõtteid tekitav, teisalt aga vaatajat ülekohtuselt provotseeriv. See oli nagu kõva punase värvikihiga diivangi - peibutas vaatama küll, aga polnud järele proovides ilmtingimata mugav.

Kes tahtis kindla peale minna ja nautida tööpäeva pingete maandamiseks seda, mida ta seni heaks teatriks oli harjunud pidama, võis jääda pika ninaga.

Mitu lavastust kõndisid seda õhkõrna piiri mööda, mis kulgeb geniaalsuse ja täieliku läbikukkumise vahel. Kusjuures piir, kummale poole üks või teine tükk asetus, jäi suuresti vaataja isikliku teatrimaitse tõmmata.

Peavoolu püüdlik vältimine programmi "Allkirjaga teater" lavastuste hulgas tekitas minus küsimuse, kellele see draamafestival üldse suunatud on. Jäi mulje, et standardmaitsega teatripublikul polnud seal suurt midagi teha. Samas, uuendusliku vaatega ja avardatud silmaringiga rahval oli põhjust süveneda küllaga.

"Draama 2011" sisaldas etendusi, mille liigitasin enda jaoks täielikuks teatrielamuseks. Kui nimesid nimetada, siis näiteks programmis "Homne teater" etendunud "Biloxi blues'i" (Tallinna Linnateater) läheksin võib-olla koos sõbraga veel kord vaatama. Siiski oli ka selliseid etendusi, millega ma kohe kuidagi ühele lainele häälestuda ei osanud.

Järgmisel aastal olen igatahes targem. Keeran igasugused isiklikud eelhäälestused ja ootused nulli ning lasen teatrifestivalil ennast lihtsalt üllatada.