Toiduainetööstuse edu tagab sünergia, mitte konkurents

Eestis on praegu umbes 100 lihatööstust, kes konkureerivad oma lihatoodete valikuga eestimaalase toidulauale jõudmise pärast. Inimesed armastavad kodumaist toitu ja lõpptarbijale on sageli kaubamärgist olulisem teadmine, et see on valmistatud Eestis.

Ehkki kohalikul turul on sadakond lihatööstust, jaguneb lõviosa turust - ligi 80% - seitsme suure lihatootja vahel. Turg, mille pärast võitleme, on väike, maailma mastaabis võiksime rääkida suisa nišist. Eksportida suudavad oma toodangut peamiselt suured ja valdavalt väliskapitaliga emaettevõttele kuuluvad, kus on rahvusvahelist oskusteavet, raha investeeringuteks, avatus ja kogemused. Ehkki riigid on erinevad, on selgelt näha suundumused, mis mõjutavad toiduainetööstuse arengut tervikuna.

Konsolideerumine nii Eestis kui ka Baltimaade. Tööstuse poolt vaadates eristab Eesti suuri ja väikseid tootjaid peamiselt investeerimis-, turundus- ja ekspordivõimekus. Väiksed tööstused, kelle tootmisvõimalused on piiratud, suudavad suurtega konkureerida eeskätt käsitööd ja minimaalseid seadmeid nõudvate lihatoodete alal. See seletab, miks konkurents on singiletil kõige tihedam - oma suitsukapp ja pakendamismasin ei nõua suurt rahapaigutust. Igal laadal näeb kümneid "lihameistreid", kes autost "saunasuitsusinki" või isetehtud suitsuvorsti müüvad. Eestis tehakse palju ainulaadset, aga see ei jõua kahjuks poelettidele. Rakvere kontserni kogemusele tuginedes võin öelda, et näiteks Skandinaavias on tööstuste omavahelist koostööd oluliselt rohkem ja ärimudelid mitmekülgsemad kui meil.