Kaunis katastroofifilm

Lars von Trieri viimane film "Melanhoolia" pole just päris nõrganärvilistele, aga ka traditsiooniliste katastroofifilmide austajatele mitte.

Katastroofifilmiga seostuvad paljudele ilmselt võimsad eriefektid, kiire tegevus, palju märulistseene, armastuslugu ja viimaks siiski õnnelik lõpp. Trieri film sellist harjumuspärast mustrit ei paku. Pigem on see kohati isegi liiga aeglane ja lihtsalt pisut tüütu - kuigi seda öeldes jään ma oma sõprade-tuttavate seas vähemusse.

Rõhuvale enamikule inimestest ja ka kinokriitikutest tundub Trieri film väga meeldivat. "Ilus katastroofifilm," ütlevad nad kinost väljudes. Eks neil ole omamoodi õiguski. Filmis on palju ilusaid kaadreid, vaikust, rahu, samas ka pinget ning üsna ohtralt piinlikkust tekitavaid stseene olukordadest, millega ilmselt pea iga täiskasvanud inimene on kokku puutunud. Seega kõnetab film ühel või teisel moel iga saalis olevat vaatajat. Aga ta on lihtsalt liiga pikk. Samuti on ta kohati tüütult aeglane.