Tark ei torma, sest sihitu kiirustamine ei ole tõhus

Kiirele üldiselt tundub meeldivat viibida keskkonnas, kus on palju inimesi, palju sagimist ning suhtlemist. Tõenäoliselt kõige rohkem tabab kiire inimesi avatud kontorites. Kus enamike vestluste pärisnimi on segav katkestus ja võimalus kontrollida oma suhtlust üsna kesine. Pigem on inimene seal keskkonnale, teistele inimestele reageerija, kui endale mõistliku töökeskkonna looja.

Kiire lemmikinimesed on aga nn ohvrid, kelle aega ja tegemisi kujundavad suures osas teised inimesed. Sest miski ei tekita kiiret paremini, kui mikromanageeriv ülemus kombinatsioonis hapra selgrooga töötajaga. Järgneb igasse suunda rapsimine. Kiire plaksutab piitsa… Rapsimise õigustus on, et tuleb kiiresti liigutada, muidu toimub stagnatsioon või veelgi hullem, taandareng. Töö tegemine käima nagu koolibril, kes kuni 90 korda sekundis tiibu lehvitab! Peamiselt selleks, et õhus paigal seista ja toitu nokkida. Paraku proovime meie erinevalt koolibrist aga samal ajal tiibade rapsides kümnes erinevas suunas lennata.

Mulle tundub ka, et otsides efektiivsust, seda nii mitmemõistetavat ja mitmetähenduslikku "spunki", võiks esimene samm olla kiire pidulik või vähempidulik puhkusele saatmine. Pealiskaudsus, siia-sinna sagimine ja sihitu rahmeldamine ei ole kindlasti need asjad, mida efektiivsusest rääkides silmas peetakse. Võib-olla mõjub kiirele meie peades ka hoiak, tõdemus: "Head asjad juhtuvad siis kui juhtuvad. Või natukene hiljem."