Preventiivne kahjuhüvitis: kas ameerikalik hiigelhüvitis?

Möödunud aasta viimasel päeval jõustus võlaõigusseaduses vormiliselt suhteliselt märkamatu, kuid sisu poolest sügava tähendusega muudatus.

Nimelt näeb võlaõigusseadus ette, et isikuõiguse rikkumise korral, sh au teotamine ja eraelu puutumatuse rikkumine, võib kohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse tema varalist seisundit.

Nimetatud sättes sisaldub nn preventiivse iseloomuga kahjuhüvitise regulatsioon, kus on nüüdseks ilmnenud avalikkuse tähelepanu pälviv juhtum (vt "Seppikud ähvardavad Äripäeva 100 000eurose trahviga").

Sätte teeb eriliseks see, et see kujutab teatud kõrvalekallet senisest õiguslikust lähenemisest kahju hüvitamisele. Viimase järgi kahju tekitaja kompenseerib vaid kahju tekitamisega põhjustatud kaod ja kulutused. Selle järgi ei või kahjustatud isik saada rohkem hüvitist, kui on vajalik tema asetamiseks kahju tekitamisest puutumata olukorrale võimalikult sarnasesse olukorda.

Isikuõiguste rikkumise kontekstis tähendaks see, et kahjustatud isik ei või saada rohkem mittevaralise kahju hüvitist, kui on vajalik tema hingeliste või füüsiliste kannatuste korvamiseks.

Pretsedent loomisel. Preventiivse hüvitise puhul arvestatakse ka vajadust tagada, et kahju tekitaja temale etteheidetavat tegu enam ei kordaks. Seetõttu peab makstav hüvitis olema selline, et kahju tekitaja tunneks hüvitise ebameeldivat mõju, mis ühtlasi võtaks isu uuesti kahju tekitada. Seda tehaksegi vajadusel kompensatsioonilise hüvitise suurendamisega, lähtudes kahju tekitaja varalisest seisundist. Lihtsustatult - kohtu otsusel võib kõrgemat sissetulekut teeniv isik maksta ka suuremat hüvitist.

Olemuselt sarnaneb see ameerikalikule karistuslikule kahjuhüvitisele, mille kohta on levinud lood hiiglaslike hüvitistega kohtuasjadest. Kas Eesti õigussüsteem on jõudnud selliste hüvitiste väljamõistmiseni, näitab lähiaja kohtupraktika. Mittevaralise kahju hüvitise määramine seondub alati kohtu hinnangulise otsustusega, mistõttu jääb ka preventiivse hüvitiste kohaldamine ja selle ulatus kohtunike otsustada.

Autor: Tambet Toomela