Lars Christensen: Balti riigid pole enam riskinimekirja tipus

• Soome Põlissoomlaste liidril Timo Soinil on lihtne retsept euroala võlakriisi lahendamiseks – laseme need paar Saksa panka pankrotti ja asi mutt. Mida selline lahendus kaasa tooks?

Osaliselt on tal isegi õigus. Euroopas – eelkõige Soomes, aga ka Saksamaal ja mujal Euroopas süveneb poliitiline hoiak, et miks me peaksime abipakettidesse raha panema, kui see viib nii või teisiti Kreeka võlgade restruktureerimiseni. Või viimase uudissõna järgi reprofileerimiseni. 

• Kui tõsised võiksid olla tagajärjed?

Loomulikult kätkeb see riske. Aga ma tahan hoiatada, et see ei tähenda automaatselt Lehmani mõõtu krahhi. See on pigem poliitiliselt piinlik hetk. Miks nad muidu seda Kreeka võlgade reprofileerimiseks nimetavad – nad ei taha lihtsalt tunnistada, et üks euroala riik on muutunud maksejõuetuks.

Kreeka võlaprofiili vaadates on samas väga raske uskuda, et restruktureerimisele mingit alternatiivi oleks.

• Miks Euroopa Keskpank nii kategooriliselt Kreeka võlgade restruktureerimise vastu on?

Ma arvan, et see on väga ohtlik taktika, kui poliitikategijad ütlevad, et vältimatu olukorra tekkides on tagajärjeks kaos. Euroopa Keskpank võiks Kreeka olukorda realistlikumalt suhtuda. Krahh oleks see pigem poliitiliselt, mitte majanduslikult. Ja see viitab teatud probleemidele euroalal ja euroala koostöös, mis tulnuks lahendada juba ammu.

Olin euroala pärast enam mures siis, kui turg riske ei tunnistanud. Nüüd on turg ärganud, erinevalt näiteks 2007. aastast, mil ka poliitikategijad riske ei tunnistanud. Nüüd tunnistavad riske nii turud kui poliitikategijad, kuid viimased ei käsitle neid kuigi edukalt.

• Hiljutises Euroopa majanduse ülevaates hoiatas IMF, et euroala võlakriis kujutab endast märkimisväärset ohtu Ida-Euroopale.

Selge see. Ma ei taha seda ohtu pisendada. See joonib alla, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel pole konservatiivse eelarvepoliitikaga riikide mainet ning neil on jätkuvalt probleem suurte välisvõlgadega ja majandus tasakaalust väljas. Rumeenial, Ungaril on jätkuvalt palju valuutalaene. Balti riikidel, vast Eesti erandiga, on jätkuvalt probleeme avaliku sektori rahandusega. See rõhutab, et praegu pole mingil juhul aeg eelarvepoliitikas ohje lõdvaks lasta.

Kui kriis puhkes, paistis Kesk- ja Ida-Euroopa kohe silma. Oli ilmselge, et riik nagu Eesti, mille jooksevkonto defitsiit on 15% SKPst ja kinnisvaraturg tulikuum, satub hätta. Tänaseks on majanduse fundamentaalnäitajad oluliselt paranenud, sest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on kriisi ajal laias laastus õigesti käitunud. Vastumeelselt küll, kuid õigesti. Nii olen ma üldise konsensusega võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa suhtes palju optimistlikum.

Mille eest ma 2007. ja 2008. aastal hoiatasin, oli see, et nendele tasakaalutustele nagu suured jooksevkonto defitsiidid ei pööratud tähelepanu. 2009. aastal Kesk- ja Ida-Euroopas ja Balti riikides nendega tegeldi, kuid nendega ei tegeletud ei Kreekas, Iirimaal ega Hispaanias. Eelarvepoliitikat anti hoopis järele. Nüüd näeme selle Keynes’iliku poliitika tagajärgi, mida paljud Euroopa riigid rakendasid.

Ma ei ole muutnud oma vaateid, kuid faktid on muutunud. Kesk- ja Ida-Euroopa majanduses on tasakaalutust praegu palju vähem. Kui muretseda, siis ekspordikasvu väljavaadete osas.

• Kas Kreeka järel võiksid võlgade restruktureerimist vajada ka Portugal ja Iirimaa?

See ei ole nii kindel.

• Kas täna oleks mõtet vedada paralleele 1931. aastaga, mil ühe panga pankrot Euroopa perifeerias pani kukkuma doominod kogu Euroopas, jõudes lõpuks Ameerikasse välja, põhjustades suure majanduslanguse muutumise suureks depressiooniks.

See kõik on juba juhtunud, see pole enam midagi sellist, mis ees ootab. Rumeenia on juba pidanud IMFilt abi otsima, Ungari on pidanud IMFilt abi otsima, Läti pidi IMFilt abi otsima. Läti SKP on tipust kukkunud 30%. Olemegi praegu 1931. või 1932. aastas. 1932 hakkas USA majandus juba langusest toibuma … Ühesõnaga, need olid aastad, mil globaalne majandus hakkas toibuma. Oma kümme riiki jäi 1931. aastal oma võlgadega hätta. Need paralleelid pole siiski üks ühesed. Kreeka ei saaks nagu Rootsi toona kullastandardist loobuda – see tähendaks eurost lahtiütlemist.

• Kui haavatavad oleks sellisele kriisi levikule Balti riigid?

Kõigi kolme riigi majanduskasvu hoog võib aeglustuda, kui ekspordi kasv Kreeka võlgade võimaliku restruktureerimise mõjudest aeglustub. Samas ei ole Balti riigid enam riskiriikide nimekirja tipus. Bulgaarias ja Rumeenias seevastu suured riskid alles püsivad. Ent ma kaldun siiski arvama, et halvim on võimaliku halva mõju mõttes juba möödas. Olukord ei ole kiita, kuid ma ei usu, et Euroopas oleks ühtegi panka, mis ei oleks tõsiselt analüüsinud oma olukorda Kreeka võimaliku restruktureerimise puhuks.

• Miks surutakse pankade päästmine maksumaksja õlgadele?

Ma arvan, et ühel hetkel tuleb meil tunnistada, et mitte kõiki riike ei saa päästa. Ja et kõiki panku ei päästeta. Taanis lasti hiljuti üks pank põhja ja põhimõtteliselt on see õige poliitika. Me ei saa päästa kõiki riike ja kõiki panku, kuna selleks ei ole lihtsalt raha. 

• Millega see lõpeb?

Loomulikult otsitakse lahendusi, mis ei laseks olukorral kontrolli alt väljuda. Samas – paradoksaalselt – võib see tuua rahunemise, kui tunnistatakse, et patsient on surnud. Kreeka probleemid on tänaseks turge hüpitanud juba üle pooleteise aasta, ühel hetkel peab see lõppema.

• Mida oleks vaja, et rahaliit toimiks?

Ühes servas oleks vaja radikaalset kärpekuuri, tohutut sisemist devalveerimist, palkade alanemist 20-30%. Siis võlgade restruktureerimist. Ja siis eelarve, palga- ja sotsiaalpoliitika tsentraliseerimist soomlaste, sakslaste ja hollandlaste kätte. See aga tähendaks, et Rootsi ja Taani ei liituks euroalaga mitte kunagi, kuna liiga palju poliitilist võimu tuleks käest anda. Teine alternatiiv oleks riikidele, mis euroala norme ei täida, ust näidata.