Moodne klassiühiskond, sina, sinusugused, teistsugused

Eeltoodud gruppi A mahtuvad inimesed saavad kas "jah"-laenuvastuse, punktide arvust tulenevalt näiteks 2000, 3000 või 10000 eurot päikese- või remondilaenu. Punktid vastavad ka raha hinnale ehk kliendi personaalse laenumarginaali suurusele. Grupi B laenutaotusele öeldakse aga lihtsalt "ei". Tegelikult on gruppe muidugi kümneid, isegi sadu.

Miks seda tehakse, mida see scoring selle tegijale annab? Esiteks, see vastab lihtsalt küsimusele, et näiteks 90 protsenti sellistele ja sellistele kriteeriumitele vastavatest inimestest maksab arved ning tasub laenud tähtaegselt. Ehk scoring ei vasta küsimusele, kas sina maksad laenu tagasi, vaid, kas sinusugused maksavad laenud tagasi.

Mida see aga üksikindiviidile tähendab? See tähendab et kui isik on näiteks grupis X, siis ei anta talle laenu, tööd, viisat, kindlustust, kodakondsust jne. Või kui midagi eelnevatest ka antakse, siis palju ebasoodsamalt kui "teistsugustele". Kuna scoring'u algoritmid on salajased, ei öelda sulle kunagi ka põhjust, miks "arvuti" sulle just sellise vastuse andis. Tegelikult muidugi ei tea ka teller mitte midagi sellest otsusest. Et asja veel puisemaks-punasemaks teha - oletame, et nii sina kui ka sinu sõber elate Mustamäel. Seejärel kolid sina Nõmmele, sa saad kaksikud ja ostad suurema kodu Keilasse. Su sõber kolib aga vaid ühe korra, Piritale ta saab ühe lapse. Sina kogud raha ja ostad auto välja, su sõber aga liisib. Ja nüüd selgub, et su sõber saab laenu hoopis soodsamalt kui sina... hoolimata asjaolust, et tal on näpud pidevalt põhjas. Seda kutsutakse "credit building", näiteks USAs pead sa panga "arvuti" silmis usalduse võitmiseks võtma algul deebetkaardi, siis tasapisi sellele lisaks võtma krediitkaardi, autoliisingu. Ja alles siis võid maja ostmiseks soodsamat laenu küsima minna.

Aga kus õpetatakse, kuidas "elu ehitada" nii, et ikka kuuluda parimasse gruppi? Kas TTÜs, lasteaias või Indrek Neivelti loengutel? Tegelikult mitte kusagil ja selle tulemusena on näiteks minu enda tutvusringkonnaski inimesi, kel pole ühtki laenu ja kel on suuri sääste, kuid osa rahamaailmast käitub nende suhtes siiski nagu vastumagnet - neile ei osutata teenuseid, või kui osutataksegi, siis kallimalt.

Kuhu edasi? Vaatasin hiljuti Soome telesaadet "Punane niit", kus arvati, et kui tahta oma lapsest poliitik kasvatada, siis on kõige tähtsam ta 30 aastaks tuppa kinni panna, et temast ei jääks jälgegi Google'isse, et tema lapsepõlvelollused ja sõbrad Facebookis välja ei tuleks, et poleks, mille alusel teda grupeerida, sest see kipub tänapäeval olema tähtsam kui see, kes ja mis ta indiviidina on või mida ta mõtleb, räägib ja teeb. Mina lisaks, et lapsele peaks kiiresti ka krediitkaardi võtma ning seda kasutama scoring'ut tõstvalt ehk tegema oste, mis oma tüübilt lähevad juhuslike ja e-kaubanduse alla, mitte aga sularaha välja võtta, kuna see jällegi viib kasutaja scoring'ut alla.

Kuna oman scoring'ute ehitamisese kogemust mitmes riigis, siis saan kinnitada, et see tõesti töötab... kuid vaid ühele osapoolele. Kodanikuna olen siiski väga mures, kuhu see areng välja viia võib. Kas hakkame tulevikus omale elukaaslast valides tema paremaid-halvemaid külgi enne kohtamist "punktistama"? Sest kes see ikka tahab "sinusugust" kui "sinusugused" reeglina joodikud või kergemeelsed on? Mis sest, et me defineerime kergemeelseiks sellised, kelle säärepikkus ja lemmikseriaal selle definitsiooni annavad.