Rongiliikluse raiskav eelistamine

Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas ütles hiljuti, et aastaks 2050 peaks enam kui 300kilomeetriseid vahemaid Euroopas läbitama rongiga. Selleks ajaks peaks kogu Euroopat katma kiire, efektiivne ja mugav rongiliiklus. Toetan Kallase mõtet. Aga rong ei ole sugugi kõige efektiivsem ja pragmaatilisem viis inimeste liikumist korraldama. Eesti-siseselt on rongiliikluse efektiivseks muutmiseks piisavalt pikki vahemaid vähe ja asustus hõre. Autole kui ühele suuremale saastajale ühe reisija kohta on kõige mõistlikum alternatiiv Eestis hoopis buss. Ka vastab Eesti üldine bussivõrk turu vajadustele - mida vähem on piirkonnas inimesi, seda harvem liiklus. Kuid liikuda saab ja päris hästi. Arenguruumi on muidugi küllaga, kuigi see vajab mõningaid "poliitilisi" otsuseid - mida soodustada ja propageerida.

Ajafaktori kõrval on ühistranspordi kasutamisel oluliseks valikukriteeriumiks turvalisus - viimased kaks talve ei ole autojuhtidele maanteed kuigi sõbralikud olnud. Buss aga on halval teel ja ebamugavate teeoludega liiklemiseks kindlasti turvalisem ja mugavam kui auto.

Sesoonsus võtab valikuid vähemaks. Nagu lennuliikluse puhulgi, teeb bussiliiklust atraktiivsemaks võimalikult lai sihtkohtade valik. Kuid uute liinide avamist piirab peamiselt reisijate arvu stabiilsus, mille kõrval on teine peamine piiraja ühistranspordiseadus. See ei võimalda üldjuhul uusi liine avada ka siis, kui huvi on - st uusi liine saab avada, aga sinna, kus keegi ei sõida. Ja sinna, kuhu oleks mõtet avada, ei luba seadus konkurentsi tekitada. Mõnel suvekuul on tõesti kindlatel suundadel ja liinidel (nt Saaremaa) bussid isegi liiga täis, kuid talvekuudel sageli liiga tühjad.