TEDxTallinn, mida see mulle annab ja miks ma seda teen?

Ei mäletagi enam, kes mulle esimesena TEDi videoid näitas. Võib-olla leidsin need netis surfates. Aga ma mäletan, et pärast Ken Robinsoni videot, kus ta rääkis, kuidas koolid tapavad laste loovust ja üritavad meist kõigist ülikooliprofessoreid teha, istusin ma päris tükk aega vaikselt, äng kurgus. Vaatasin ainiti arvutiekraani ja tahtsin midagi teha. Midagi ära teha Eesti koolisüsteemi jaoks, midagi ära teha oma kaheaastase tütre jaoks, kes läheb mõne aasta pärast kooli. Tahtsin, et veel keegi peale minu aitaks mu tütrel leida oma ande. Tahtsin, et nii läheks kõigi Eesti lastega.

2009. aastal said TEDi korraldajad aru, et ühest sellisest kohalikust sündmusest maailmas ei piisa. Inimesed tahavad kuulata oma kodulinnas nende oma emakeelt rääkivaid silmapaistvaid teadlasi, kultuuritegelasi ja lihtsaid tegijaid - saada osa nende kirglikest 18minutilistest lugudest. Mõni kuu hiljem sündis Facebookis ka esimene TEDxTallinn, üks teiste TEDxite hulgas üle maailma.

Kui me saalis istusime ja esimest paari ettekannet kuulasime, toimus midagi, mida kohtab vaid vapustavalt headel teatrietendustel. Kuulajatele läks esineja sügavale hinge ja - nagu hiljem selgus - tundis ka esineja sama energiat, mis talle indu ainult juurde andis. "Kas teie vajutaksite sellele nupule siin, kui te teaksite, et maailm teie ümber muutuks sellest kaks korda paremaks, teie ise aga mitte?" küsis Mart Raukas. Alar Tamming rääkis, miks USA dollar ei ole millegagi tagatud ja kui tuksis meie finantssüsteem tegelikult on, ning Helene Vetik kirjeldas, kuidas ta väiksena aina oma maagilist rääkivat kassi ootas (see kassilugu läks mulle eriti hinge). Me kõik saime sellest üritusest laengu. Kõik.