Päritud kinnisvara. Kas õnn või õnnetus?

Eesti üks tunnustatum notar Aivar Mesikäpp on tihti olukorras, kus tal tuleb õhinaga notaribüroosse saabunud pärijale mõni taoline ehmatav tõsiasi serveerida.

"Kahjuks leidub veel tänaseni ekslikku arusaamist, et vara on selle abikaasa lahusvara, kelle nimele vara on registreeritud, ja üllatusena tuleb see, et pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt või et pärandiga tulevad kaasa ka võlad," nentis Mesikäpp.

"Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, sealhulgas kõik võlad, kaasa arvatud maksuvõlad ning kõik laenukohustused. Üle ei lähe vaid need õigused ja kohustused, mis on lahutamatult seotud isikuga või seaduse järgi ei saa üle minna ühelt isikult teisele, nagu näiteks valimisõigus," selgitas advokaadibüroo Glikman & Partnerid advokaat Pille Pettai.

Õigus valida - võtta või jätta? Pettai soovitab enne pärandi vastuvõtmise või loobumise otsustamist välja selgitada, millest pärandvara täpselt koosneb. Selleks saab andmeid küsida kohtult, notarilt või muudelt isikutelt, kelle valduses pärandvara on. "Meeles tuleb pidada, et kui pärandvarast ei piisa pärandaja kohustuste täitmiseks, peab pärija need kohustused täitma enda varast," osutas advokaat võimalikele kulutustele.

Seda olukorda saab aga vältida, kui pärast pärandi vastuvõtmist nõuda pärandavara inventuuri tegemist, milleks tuleb esitada pärimisasja menetlevale notarile avaldus ning notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri. Kuni pärandi vastuvõtmiseni, samuti inventuuri tegemise ajal, ei või võlausaldaja nõuda pärijalt pärandaja kohustuse täitmist. Kui pärandist ei piisa pärandaja kohustuste täitmiseks, võib pärija algatada ka pärandi pankroti, lisas notar Mesikäpp.

Mis on loobumise hind? Kahtlemata võib selliste asjaolude selgumisel tekkida inimesel mõte tülikast kingitusest loobuda, seda enam, kui kinnisvara väärtus või vajadus selle järele ei kaalu üles vaeva ega võimalikke kulutusi. Taolise valiku ees seisis ka Silva Kiili, kes sai koos vennaga pärandiks korteri.

"Pärast esimest uurimistööd selgus, et korteri omandamine läheb kallimaks kui sellest lahtisaamine, sest see asus endise tööstuslinna sotsialistlikus linnaosas, mille elanikkonna moodustavad praeguseks peamiselt pensionärid ja kus iga kolmanda korteri aknad on laudadega kinni löödud," meenutas Kiili esimesi pärijaks saamise elamusi. Lisaks korterile said õde-venda pärandiks ka garaaži, mis oli arvel vallasvarana ning millega polnud seetõttu võimalik mingeid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus oli garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata.

Boonusena nukrutses garaažis auto aastast 1957, millest nõgesed sõna otseses mõttes läbi olid kasvanud.

Kiili tunnistas, et pärast sellist pärandiinventuuri tekkis paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga "Pärandist loobumine".

Loobumine on aga pikk ja aeganõudev protseduur, sest sama peavad alanevas järjestuses tegema kõik sugulased - lapsed, isa, ema, vennad, õed, onud, tädid, nende lapsed ja lapselapsed, kuni kõik lülid otsa saavad. "Kõigil tuleb kulutada oma aega ja raha, rääkimata sellest, et alaealiste laste puhul on oma sõna sekka öelda ka veel kohalikul omavalitsusel. Teades situatsiooni, ei tahtnud me vennaga sugulastele halba soovida," rääkis Kiili põhjustest, miks nad vennaga pärandi vastu võtta otsustasid.

Praeguseks on see saaga pärast paljude ametnike uste kulutamist, dokumentide vormistamist ja erinevate tasude maksmist lõppenud - garaaži müügist saadud rahaga said kaetud pärimiskulud ja protsessi vältel kogunenud korteri kommunaalkulud, korterile leiti aga uus omanik, kes oli nõus selle kinkelepinguga vastu võtma. Kahe linna vahet sõitmisele läinud bensiini- ja ajakulu kirjutab Kiili korstnasse. "Meil läks veel hästi. Tean tuttavaid, kes siiani sama probleemiga samas linnas maadlevad," ütles naine.