Kogupauk riigilõivude pihta

"Seadust tehakse ümber," kinnitas värske justiitsminister Kristen Michal, kelle sõnul tehti riigilõivude analüüsiga algust selle aasta alguses.

Mäletatavasti märgiti 2009. aastal riigilõivude tõstmise põhjendusena, et isikud peaksid kohtus käimise ise kinni maksma. Avalik saladus oli aga, et tegelik eesmärk oli soov kõhna riigikassat oluliselt täiendada.

"Praeguste riigilõivude kehtestamise ajal valitsenud tingimused olid teatud mõttes erakordsed ning kuigi tehti parim, mis suudeti, siis aega selleks oli vähem, kui otsustajad soovinuks," möönis Michal. "Samas on selge muidugi see, et lõivud ei tohi riigile olla mingisuguseks täiendavaks tuluallikaks," lisas minister.

"Kuni riigikogu vastavaid seadusemuudatusi ei kehtesta, tuleb kohtusse pöördujatel ennast ebamõistlike riigilõivude vastu kaitsta jätkuvalt igal juhtumil eraldi ja vaidlustada igal vastaval juhtumil riigilõivu kõrge määra kooskõla põhiseadusega," nentis Lindma.

Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Riigikohtu esmaspäeval tehtud otsus on teine kogupauk riigilõivuseaduse pihta, mille eest advokaadid hoiatasid justiitsministeeriumi juba 2009. aasta lõpus.

"Loodan, et justiitsministeerium teeb tänasest riigikohtu otsusest oma järeldused ja loobub edaspidi katsetest riigilõivu meelevaldselt tõsta. Vastasel juhul ei jää tänane otsus riigilõivude osas viimaseks," kirjutasid advokaadibüroo Sorainen nõunik ja endine õiguskantsler Allar Jõks ning sama büroo partner Carri Ginter raamatupidaja.ee-s 2009. aasta 15. detsembril.

Ka toona oli tegemist pretsedendiga, kus riigikohus tunnistas riigilõivuseaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles nähakse ette kohustust tasuda tsiviilasjalt hinnaga kuni 1 000 000 krooni riigilõivu 75 000 krooni.

Kohtusse minekuks peab vara olema. "Seoses äriühingute riigilõivuga olen kohtus korduvalt kuulnud väiteid, et juriidilisel isikul peaks olema nii palju vara, et kohtus oma õigusi saaks kaitsta. Riigikohus on sellega seoses tabavalt märkinud, et äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa ulatuslikult vara, võtta laenu suures ulatuses või riskida majandusraskustesse sattumisega," ütles Ginter.

Advokaat nentis, et piiriüleste vaidluste korral on ettevõtjatel praegu tunduvalt mõttekam minna hoopis mõne teise riigi kohtusse, kus asjade ajamine on mitu korda odavam.

"Riigilõivu saaga ei pruugi olla lõppenud. Lootus sureb viimasena," nentis Ginter, avaldades lootust, et seadus tehakse ümber enne, kui riigikohtust kolmas pretsedent tuleb.

Lõivude tõstmine oleks olnud paratamatu ka ilma majanduskriisita, kuna tsiviilkohtumenetlusega seotud lõivud olid selleks ajaks kehtinud suures osas muutmatuna aastast 2001. Arvestades seda, kui palju olid selle ajaga tõusnud hinnad ja palgad, samuti kohtukulud, on tõenäoline, et lõivude tõstmisest ei oleks pääsenud nii või teisiti. Ka tollal lähtuti ju põhimõttest, et tsiviilvaidlustes peaksid riigilõivud katma eraõiguslike vaidluste kohtuliku lahendamise kulud võimalikult suurel määral ning vastav raha ei peaks tulema lõviosas maksumaksja taskust.

Statistika näitab, et kohtusse pöördumine on pärast lõivude tõstmist kasvanud.

Kas ja mida seaduses muuta, saab otsustada, kui eelnõu on valmis ja saame hakata kõigi osapooltega arutama ning otsima parimat tasakaalu erinevate eesmärkide vahel.