Millised on Eesti piimatootjate võimalused piiri taga läbi lüüa?

Hinnaga peibutamine muutub raskemaks. Eesti toodete eeliseks välisturgudel on aastakümneid olnud kõrge kvaliteet ja keskmine hind. See on olnud võimalik nii tooraine suhtelise odavuse kui ka madalate palkade arvel.

Pärast seda, kui Eesti majandus kasvas jõudsalt, hakkasid kiiresti tõusma nii palgad kui ka tooraine hinnad. See tekitas omakorda ettevõtetele probleeme, sest järjest raskemaks läks konkureerimine nii sise- kui ka välisturgudel, kus suured kokkuostjad jälgivad pidevalt hindu. Päevakorda tuli tootlikkuse tõstmine, mis on võtmetegur tänaseni ja tulevikuski.

Praegu on Eestis toorpiima hind ELi keskmisel tasemel, ka kõiki muid toote valmistamiseks vajalikke komponente ostetakse praktiliselt maailmaturu hindadega, nii ei jäägi omahinnas praktiliselt muud eelist kui tööjõukulud.

Miks me siis peame rõhuma just kõrgele kvaliteedile ja samas suhteliselt keskmisele hinnale, seda ka välisturgudele müües!? Aga seetõttu, et Eestil puuduvad kahjuks maailmatasemel tuntud ja ülestöötatud juustubrändid! Meilt ostetakse tihti head ja sobilikku juustu tooraineks, mida ise edasi väärindatakse, pakendatakse konkreetse sihtmaa tarbijale meelepärasesse pakendisse ning müüakse oluliselt kõrgema hinnaga edasi. Nii Venemaal kui ka Soomes leiab Eesti juustu kaubamärke (Saaremaa, E-Piim, Estover), kuid siiski suur osa läheb piiri taha n-ö toorainena. Juustu ostjad jälgivad pidevalt turgu ja kohe, kui kuskilt saab odavamalt, vahetatakse tootja välja.

Igale turule eraldi müügistrateegia. Eriti oluliseks muutuvad suhted partneritega, sihtturu tarbija ja tema maitse-eelistuste tundmine ning turundus. Turunduses on võtmesõna eristumine, sest meie ettevõtted ei suuda efektiivsuse ega tootmisvõimsuste poolest võistelda maailma vägevaimate tootjatega.

Eesti tööstuste väiksus on probleemiks ka turunduses - nimelt nõuab kaubamärgi ehk brändi loomine välisturul suuri väljaminekuid, mida Eesti ettevõtetel pole võimalik teha. Praegu on küll riigi poolt EASi kaudu võimalik taotleda toetus- ja turundusraha välisturgudele minekuks, kuid tihti jääb takistuseks 50% omafinantseering, mis eriti praegu on liiga suur.

Eestis on suuremad juustutootjad Võru Juust, E-Piim, Estover koos Põltsamaa Meierei Juustutööstusega, Saaremaa Piimatööstus. Kuid meil on tublisid ja eripärase toodanguga väikemaid tootjaid nagu Saidafarm mahetoodetega, Nopri Talumeierei, Vana-Vigala Juustutööstus, Saksa Juust, Tori-Selja Piimaühistu, kel head tooted ja ekspordipotentsiaali näen eelkõige lähiturgudele nišitoodetena.

Raske on maailma vägevatega rinda pista. Teema, mille peale mõelda, on PDO (Protected Designation of Origin) staatusega juustud. On ilmselgelt ebaõiglane võrrelda Eesti ja Prantsusmaa juustukultuuri, aga siiski. Prantsusmaal on 245 juustusorti ja 46 neist on kaitstud nimetused (Itaalias 34). Toetusraha abil ja teadlastega koostöös peaks midagi erilist looma (sest kompetentsi meil ju on, selle ilmekaks näiteks on ME3 ja Tensia-bakter) ja toode ka ära kaitsta.

Tooteinnovatsiooni piiravad praegu aga ettevõtete finantsressursside nappus, eelkõige turunduseks, prognoosimatu tarbija nõudlus ning rahva piiratud sissetulekud.