Ebavõrdse kohtlemise volinik

Võrdõiguslikkus ei tähendagi võrdset kohtlemist? Lugesin eile suure hämmeldusega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi sõnavõttu, milles ta arutles, et kui eelmise riigikogu koosseisus oli 24 naist ja kui uude riigikokku pääses esialgsetel andmetel vaid 20 naist, on see pettumust valmistav tulemus.

"Demokraatlik valitsemiskord tähendab muu hulgas seda, et erinevad ühiskonnagrupid peavad saama võrdselt kaasa rääkida otsuste tegemisel," ütles Sepper eile ERRi uudisteportaalile. Samas ei ole see tulemus voliniku sõnul üllatav, sest ka valimisnimekirjade tipus oli naisi vähe. Sepperi sõnul naised peaksid selleks, et olukord muutuks, valimistel rohkem naiste poolt hääletama ning samas peaksid naised ka ise olema julgemad kandideerima. "Ei saa loota, et naised valimisnimekirjade tippu jõuaksid, kui ka naisvalijad naispoliitikute poolt ei hääleta. Valijatel on võimalik seda teadlikult käitudes mõjutada," rääkis Sepper.

Tõeline ebavõrdse kohtlemise volinik! Et me riigi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik kutsub üles mehi diskrimineerima ja valima inimesi riigikokku väliste sootunnuste järgi? Ei kõla just kuigi võrdselt.

Minu nägemus võrdsuse kohta on veidi teistsugune - võrdse kohtlemise korral võivad kõik, olenemata soost, kandideerida riigikokku ja kõik, olenemata soost, võivad anda oma hääle just sellisele isikule, kes talle riigi juhtimisel kõige pädevam tundub. Jällegi, hoolimata sootunnustest.