"Olen oma optimismiga valge vares"

Toonase pessimismi kohta ütleb ta, et ujub täna jälle vastuvoolu, olles kriisist ehmatatud investorite ja poliitikategijate seas „veidralt optimistlik“.

Kahtlesite viimase minutini, kas Eesti pääseb devalveerimisest ja liitub euroga. Nüüd on see sündinud. Paul Krugman ütleb, et ei tea kas õnnitleda Eestit või kaastunnet avaldada. Mis on Teie arvamus?

Kahtlesin viimase minutini pigem euroala kui Eesti pärast. Et keegi ütleb euroalal, et praegu uusi liikmeid vastu ei võta. Eestil vedas – usun, et nüüd tuleb euroala laienemises väga väga pikk vaheaeg. Õnne oli Eestil ka liitumistingimuste täitmisega – Leedul inflatsiooninäitajaga sel moel ei vedanud.

Praeguse inflatsiooni näol ei ole tegemist püsiva hinnatõusu probleemiga. Inflatsioon on kõrge, kuid seda kannustavad ajutised tegurid - energia ja toidu hind ning üleminek eurole, mis üldise hinnatõusu ootuse tõttu on ka teistes riikides hindu kergitanud.

See ei jää püsima. Nagu ütles minu suur eeskuju Milton Friedman, on inflatsioon alati ja kõikjal rahapakkumise küsimus. Ja kui vaadata rahapakkumise kasvu, uusi laene, tööturu olukorda ja võimsuste kasutamist, siis need viitavad kõik pigem deflatsioonile. Kui ettevõtjad jätkavad hindade tõstmist, siis ühel hetkel inimesed lihtsalt ei osta enam. Töötutel pole selleks raha.

Ja ei maksa unustada, et rahapakkumine ja inflatsioon on euroalal Euroopa Keskpanga, mitte Eesti poliitikute reguleerida. Eesti poliitikud saavad hea seista eelkõige selle eest, et turul konkurents toimiks.

Kas inflatsioon teeb tühjaks vaevaga saavutatud nn sisemise devalveerimise?

Siin on paradoks jah. See risk on, kui inflatsioonist tekib palgatõusu surve, mis omakorda toidab inflatsiooni. Kuni seda pole juhtunud, jätkub konkurentsivõime paranemine. Palgad peavad veel alanema.

Euro ei lahenda strukturaalseid probleeme – kus on kõige pakilisem muudatuste vajadus?

Tööturul tehtu on samm õiges suunas. Samas terendab Eestile väga suur probleem demograafilisest olukorrast. See on Eestile palju laastavam kui kinnisvaramull, mille tagajärjed on võimalik mõne aastaga likvideerida. Kui Eesti tööealiste inimeste arv järgmistel kümnenditel kolmandiku võrra väheneb, on see tohutu muutus majanduses ning valitsuse tuludes ja kuludes. Aga seda on täna raske aduda – kinnisvaramull oli selge ja silmaga nähtav, demograafilised muutused mitte. Ja sellega seostub immigratsiooni teema, mille üle käivad teravad vaidlused. 

Kas Eesti lihtne maksusüsteem on oma töö teinud ja aeg on kasutusele võtta Euroopalik astmeline tulumaks?

Euroopalik või Skandinaavia ei tähenda veel kvaliteedimärki. Rõhutaksin, et Skandinaavia riigid ei loonud heaolusüsteemi enne, kui nad jõukaks said. Kui tahate vaeseks jäädagi, siis palun, kehtestage kulukas süsteem enne jõukaks saamist. Olen jätkuvalt seda meelt, et Euroopal tuleks pigem kopeerida Eesti ühtlase määraga süsteemi ja mitte vastupidi. Sama ütlen ettevõtete maksustamise kohta. See on lihtne ja selge ja investoritele atraktiivne. Iseküsimus on maksustamise tase – tulud peavad vastama soovitud kuludele. Tuluvahede tasandamiseks ühiskonnas ei ole aga maksusüsteem tõhus vahend – tahate vaesemaid aidata, saatke tšekk. Jäävad ära igasugused kõrvalmõjud maksude muutmisest.

Mis aitaks vähendada tööpuudust?

Kui minna aktiivsete tööturumeetmete teed, siis tuleb endale aru anda, et see on väga kulukas lahendus. Ei saa niisama lihtsalt Skandinaavia mudelit kopeerida, seegi vajab palju muutmist. Põhja-Koreas pole üldse tööpuudust - see ei tähenda, et see on hea majandusmudel.

Ma olen väga skeptiline kiirete lahenduste osas nagu Taanis omal ajal varane pensionileminek. Me ei lahenda probleemi riiklike meetmetega, mis olukorda näiliselt parandavad. Mida vaja on, on majanduskasv. Ja stabiilse kasvu jaoks on vaja korras riigifinantse, et sealt mingeid šokke ei tuleks, reformide jätkamist, head maksukeskkonda. Vabandust, ma kõlan nagu valitsus.

Kas Balti riikide majandus on stabiilsel kursil või on taas oht kreeni vajuda?

Tundsin end väga üksi, kui ma 2006-2007. aastal riskide eest hoiatasin. Nüüd olen optimismiga jälle valge vares investorite ja poliitikategijate seas, kes näevad kriisist hirmununa kõikjal juba uusi ohte. Balti riigid on mullistustest lahti saanud. Selleks korraks. Tasakaalutus võib uuesti tekkida, kui sisenõudlus taastub. Minu suurim mure on pigem avaliku sektori rahandus – et see käest lastakse.

Minu optimism Balti riikide suhtes on kriisiga kasvanud - väga meelekindlalt on püsitud õigel kursil. Siin suur tunnustus ka tavainimesele.

Mida näeme - majandus on toibumas – Eestile prognoosime sel ja tuleval aastal 3,9% suurust SKP kasvu. Kasvu veab eksport, eratarbimine kiratseb. Inflatsiooni ma ei karda.

Euroalal ei pea ma õigeks välistada võlgade restruktureerimist või mõnede riikide euroalalt lahkumist. Kui see aga toimub, on turud selle juba ammu hindadesse sisse rehkendanud ja mingit šokki ei tule. Ja see kõik ei tähenda euro kokkuvarisemist.