Sulide osalemine poliitikas muudab riigi hapraks

Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui ideede turuplatsi. Või kui heitlust, kus poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui keegi saab tänu suuremale rahakotile tõe monopoli, on võistlus läbi. Poliitikas defineeritakse edu valimistel jaotatava võimu kaudu ja selle saamiseks on vaja raha ja see raha on jaotatud kaheks suureks kuluartikliks: erakondade ülalpidamine ja erakondade kampaaniad.

Viimane kümnend Eesti poliitikas on näidanud tugevat kausaalset sidet erakondade kulutatud raha hulga ja valimisedu vahel.

Erakondade võlgnevused ja võime võlgu seaduslikult tagasi maksta on muutnud erakonnademokraatia haavatavaks. Seda põhjusel, et sulide osalemine poliitikas muudab riigi hapraks. Erakondade rahapuuduse paratamatu tagajärg on poliittöö maksumaksja raha eest sõltumata sellest, kas tegu on riigiasutuse või omavalitsusega. Teisisõnu võimendub riigiaparaadi parteistamine.

Erakondade kesise majandusliku seisuga võib olla põhjendatud ka teiselt riigilt raha küsimine ja riigikogu ootamatult üksmeelne otsus keelatud annetuse vastuvõtmine dekriminaliseerida. Õiguskaitseorganid on pärast riigikogu otsust kimbatuses, sest ei tea, mida kogutud materjaliga pihta hakata. Mõjuvõimuga kauplemist, usalduse kuritarvitamist või keelatud majandustegevust on keeruline tõendada.

Erakonna õiguslik vastutus varjatud annetuse vastuvõtmise eest on puudulik. Kui erakonna tegevus raha hankimisel võib kujutada ohtu Eesti julgeolekule, peaks selline tegevus olema kontrollitav ja karistatav. Kui Eesti riik ei taha kontrollida erakondi, riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima teise riigi erakonnad. Seetõttu kujutab ohtu Eesti julgeolekule nii varjatud raha küsimine võõrriigist kui ka sellise raha küsimise dekriminaliseerimine riigikogus esindatud erakondade poolt.

Õiguskaitseorganid on erakonna rahastamise väärjuhtude uurimisel olnud tagasihoidlikud. Kui tegemist on erakonna rahastamisega, piisab prokuratuuril mõnest tunnist, et väljastada pressiteade kriminaalasja algatamata jätmise kohta. Ainsaks "töövõiduks" võib pidada erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid karistamist selle eest, et nad deklareerisid sinisilmselt, et on võtnud laenu isikult, kellelt seadus keelab laenamist.

Aastaid on räägitud sellest, et erakondade rahastamise kontrollorgan peab olema sõltumatu, pädev ja piisavate ressurssidega. Erakonnaseaduses novembris 2010 tehtud muudatused ei ole piisavad loomaks sellist kontrollorganit. Viimase kuu jooksul on korduvalt avalikkuses viidatud, et kapo näol on meil tõhus erakonna rahastamise kontrollorgan. Paraku on kapo eesmärgid teised - mitte erakonna rahastamise kontrollimine, vaid julgeolekuohtude ennetamine. Kui erakonnale küsitakse varjatult raha mitte idanaabrilt, vaid kohalikelt ärimeestelt, siis see jääb kapo tegevusraadiusest välja.

Millised võiksid olla konstruktiivsed lahendused? Pakun välja viis ettepanekut.