Eurotsooni mured ja Eesti

Väike Eesti on maailma meedias praegu tähelepanu all, mida on võimalik korrata ainult skandaalide või vapustuste korral. Teema on riigirahandus, mistõttu ka vastava ala ministri artikkel on tavalisest nõutavam. Esitatavates küsimustes on imetluse sekka ka imestust. Olles ise käitunud ebareeglipäraselt ja laenulõksu vältinud, piirame oma vabadust ja astume ühendusse, mida vaevab võlakriisis. Kas meie saavutus ei too mitte kohta uppuval laeval?

Sõltumatust, mida euroga kaotada, pole meil olnudki, tunnistasime juba krooniga 1992. aastal. Meil oli tarvis stabiilsust ja majanduse ankrut, mitte hüplevat rahakurssi või nukupankade ja nende kaudu toore turumajanduse riiklikku rahastamist. Oma raha on suurte riikide luksus, aktiivset rahapoliitikat pole olnud mõtet etendada. Et sama kehtib Euroopa riikide kohta üldse, tunnistas Euroopa Liit hiljem.

Praegu vormistame oma sisulist majanduslikku kuuluvust ühendusse, millega meil on enamik kaubandussidemeid, mille valuutas oleme võtnud laenud ja teeme endale märkamatagi igapäevaseid tehinguid. Olukord, kus ekspordi ja impordi summa on poole suurem kui SKP, jätab rahvusvaluutale vaid emotsionaalsed argumendid.

Tulevik pole muidugi pilvitu. Probleemid garanteerijate reitingu järgi AAA saamisega on lahenenud laenu mahu piiramisega. Kriitiline küsimus on abisaajate arvu kasvu vältimine. Tähtis on rõhutada, et laenud valitsustele on tingimuslikud, sõltuvad laenaja kodutööst, mistõttu tervenemine on realistlik ootus. Eesti hakkab abis osalema eurotsooni jõudes. Tegu on garanteerimisega, mis toob ka intressi ning vaevalt võlgu jäämisega lõpeb.

Aga küllap on õigus neil, kelle meelest ilma Euroopa Keskpanga likviidsusabita pankadele oleksid riigid kriisi vastu jõuetud. Likviidsussüstid Iiri pankadele on iseäranis suured olnud.

Kriiside ennetamise abinõud ulatuvad eelarvepoliitika koordineerimisest sekkumise, sanktsioonide ja üldisemate tasakaalustamatuste vältimiseni. Ehkki tehti meie maitse järgi ka ülemääraseid kompromisse, on see siiski arvestatav tulemus. Sotsiaalriigi kärped peaksid meiegi parteisid hoiatama. Valija peaks teadma, et parteide õilsad lubadused maksudega eelarvest sõltumatult mängida, majandus "käima tõmmata", tasuta asju ja raha jagada ei lähe läbi. Oleme Euroopast saanud sõna-sõnalise üleskutse oma eelarvepoliitikat eksportida ning euroalas on meil kaasarääkimisvõimalus täiesti uuel tasemel. Aga me peame oma rahandusega üle elama ka oma valimised ning koduse populismi uuesti põlvili suruma.