Maksukoormust tuleb alandada igal juhul, mitte 'võimalusel'

"It's the economy, stupid?", on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme. Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole. Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;

- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;

- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota.

Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele.

Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata. Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust.

Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.